Nikolai Roerich on üks mu suuri lemmikuid. Kunstnik, kelle juurde ma ikka ja jälle tagasi jõuan. Avastasin ta keskkoolitüdrukuna, hiljem tudengipõlves sai tema varjunditerohkeid Himaalaja-maale vaatamas käidud Moskvas Arbati lähedal asuvas idamaade kunsti muuseumis. Paarkümmend tööd oli ekspositsioonis alati, vahel ka rohkem. Ühel suvel oli seal aga lausa suurnäitus kõigist Roerichi töödest, mida muuseumil oli õnnestunud kokku saada. Järjekord kestis kuude viisi, selles seisti isegi öösiti. Kokku oli sõidetud suure riigi igast kandist, sest iga vähegi kultuurne inimene tahtis Roerichi maalid ära näha.
Särav ahelik, ütles Roerich Himaalaja kohta. Seda sära on ta edasi andnud oma piltidel - mägesid on kujutatud erinevatel aegadel, koidupunas ja loojangukiirtes, öösel ja päevavalguses. Asjatundjate hinnangul suutis Roerich edasi anda India ja Himaalaja vaimulaadi.
Hiljem jõudsin tema raamatuteni Šambhalast, ekspeditsioonidest, rännuteedest. Huvitav oli teada saada, et kunstnik kogu perega on korduvalt käinud Eestis. Eesti motiive on ka tema paljudes töödes ("Keskaegne Rewal", "Setu naine", "Vana kuningas", "Merede taga on suured maad" jt). Praegu tegutseb Tallinnas usinasti Eesti Roerichi Selts. Siin asub seltsi maaligalerii ja siin koduleht .
Roerichi abikaasat ja mõttekaaslast Jelena Roerichit tuntakse Agni Jooga ehk Elava Eetika õpetuse järgi. Ka nende kaks poega said kuulsaks: Juri Roerich oli väljapaistev orientalist, Svjatoslav Roerich maalikunstnik. Roerichid olid väga haritud inimesed. Palju õppisid nad mahatmadelt, kelle vahendusel sündis Elava Eetika õpetus ja kellelt omandatut kasutasid nad ekspeditsioonidel, mis nõudsid suurt vaimujõudu ja erakordset füüsilist vastupidavust. Reisikirjas “Altai-Himaalaja” imestab Nikolai Roerich mõnigi kord, kuidas Jelena juba üsna eakana suutis üle 13 tunni järjest sadulas püsida. Nikolai ise tundis hästi vaimuenergia mõjusid, oskas kanda mõtteid kauguste taha, mida mõnikord ka telepaatiaks kutsutakse. Teadis selle maailma paljusid saladusi, mõistis Elu ja Hinge.
Tema sageli muinasjutuliste piltide mõistmiseks tuleb tunda vanu tarkusi, legende, rahvajutte, uskumusi: aru saada, et maailm on palju keerulisem ja mitmekülgsem, kui meile paistab; ta avardab meie kujutelmi ja lootusi, muutes meid niimoodi paremateks.
Siinsed pildid on Roerichi maal "Vana kuningas" 1910 ja maal "Viimane ingel" 1912.
Vana kuningas vaatab täiesti äratuntavale Tallinnale - huvitav, millest ta mõtleb, mida aimab ja ootab. Ingel on keset laastatud maad - kas me niisugust maailma tahamegi? Kas niisugune ongi tulevik? Kui palju sõltub meist, et tulevik oleks särav ja rõõmus?
No comments:
Post a Comment