4.5.08

Inglite tagasitulek


Hoiatus: See tekst siin on väga pikk refereering inglitemaatika ja filosoofia suhteid käsitlevast artiklist, mille autor on Mihhail Epstein - filosoof, kultuuriuurija, kirjandusteadlane, esseist, Atlanta (USA) Emory Ülikooli kultuuriteooria ja vene kirjanduse professor. Vene kirjandusest on tema erilised lemmikud Puškin, Gogol, Dostojevski, vene poeesia. Erilise huvi objekt postmodernism.

Sünd 1950. aastal NLiidus, alma mater Moskva Ülikool, 1990. aastast elab ja töötab USA-s. Väga palju uurimusi väga mitmes valdkonnas. Suur internetifanaatik, kelle sõnul, kui on olemas internet, siis pole kellelgi vaja narkootikume.

Mikhail Epsteini kodulehekülg.

Pildil on üks paljudest internetis leiduvatest modernistlikest inglitest.

INGLITE TAGASITULEK

ANGELISM on religioosse maailmavaate postmodernistlik tüüp, mille keskmes on üleloomulik teadetetooja, ilma kindla osutamiseta teate allikale või sisule.

Inglid jätsid meie maailma maha renessanssi ajajärgul, muutudes poeetide jaoks retooriliseks tegelaseks ja müstikute jaoks teatud parooliks. Mitmeköitelises väljaandes "Läänemaailma suured raamatud" on üles loetud lääne tsivilisatsiooni 102 võtmeteemat, inglid on nende seas tähestiku järgi esikohal, kuid käsitluse arvu järgi viimasel kohal, kusjuures inglikäsitlused on 19.-20. sajandiks peaaegu kadunud.

Ja nüüd tulevad inglid tagasi. Angelism kujunes välja Läänes 20. sajandi lõpus. 1980.-1990. aastatel ilmusid mõned tõsised ja mõjukad filmid ja raamatud, milles inglid on peategelased. 1988. aastal sai neist tuntuimaks saksa lavastaja Wim Wendersi film "Soovi tiivad", mis sai esimese preemia režissuuri eest 40. Cannes`i filmifestivalil ja mille alusel ameeriklased tegid oma "Inglite linna", mille tegevus toimub Los Angeleses (B. Silberling, 1998). Neis filmides embavad inglid inimesi, vaatavad neile silma, naeratavad helget ja nukrat naeratust, milles kõikmõistvus seguneb mõistmatusega, ning ei püüagi inimestele midagi õpetada, ei püüa neile edastada mingit teavet. Inglid muutuvad meesteks, naised muutuvad ingellikeks.

Statistika järgi on ligi 8 miljonit ameeriklast ühel või teisel viisil kohtunud inglitega, kes on neid hoiatanud ohu eest, ravinud terveks surmahaigustest või kutsunud neid endaga kaasa ja aidanud surra selge mõistuse juures ja rahulikult.

Sellest, et inglite uurimine on väljunud esoteerika raamidest ja muutunud igapäevase kultuuri osaks, annavad tunnistust niisugused populaarsed käsitlused nagu "Inglid – väljasurev sugu", "Tervendamine inglite abiga", "Ingliraamat", "Valguse poole", "valguse kuulutajad", "Hinge mure", "Tuli hinges" jt. NBC telesaate "Inglid – salapärased sõnumitoojad" saatejuhi sõnul pole inglid ühelgi teisel ajastul esile kutsunud nii pingelist huvi nagu nüüd.

Neid uusi ingleid ei saa ühetähenduslikult jagada helgeteks ja tumedateks, nad pole oma missioonis kindlad, vaid astuvad inimestega piinavatesse, sageli neile mõistetamatutesse suhetesse. Miks siis kutsuvad inglitele, nende võõrandumisele maapealsest elust ja samas nende kaastundele pühendatud teosed kutsuvad esile nii suure huvi ja lähevad täpselt kokku nüüdiaja hingeseisundiga?

Keskajal oli maailma keskmes Jumal, nüüd on inimene. Nii jumalakesksusel kui ka antropotsentrismil on oma negatiivsed küljed – kiriklik dogmatism või riiklik totalitaarsus: inkvisitsioonilõkked ja koonduslaagrite ahjud. Seepärast on vaja leida midagi keskmist, vaimuhierarhia vahelüli – see ei tohiks olla maapealsest elust liiga eemaldunud teispoolsus, kuid ka mitte liiga maine, et kaoksid kõrgemad orientiirid. Selles hierarhias on keskne koht inglitel, kes on tänapäeva poolreligioosse teadvuse keskmes.

Inglite tagasitulekut on ette valmistanud kogu ajaloo käik. Kui tundus, et ingellik vaim on maapealsest elust tagasipöördumatult ära lennanud, siis on maapealne elu ise muutunud järjest tiivulisemaks ja ingellikumaks selles toimuvate tehniliste protsesside tõttu. Telefonid, telerid, arvutid, lennukid, raketid – kõik need on ingellikud, sest nad tähistavad mõistuse olemasolu isetegutsevates füüsilistes kehades, Just tehnoloogia äärmuslikkus ja kogu kultuurikeskkonna depersonaliseerimine muudab nähtavaks selles peituvad "teised vaimud", keda kutsutakse ingliteks.

(Pildil: Blue Angels - Sinised inglid.)

ANGELISEERIMINE on ajaloo uus faas, mis leiab aset pärast industrialiseerimist, automatiseerimist, atomiseerimist jt modernismiajastu revolutsioonilisi tehnoloogilisi saavutusi. 20. sajandi lõpul polnud tegu enam üksnes hingetu tehnilise võõrandumisega, vaid ka tehnika muinasjutulise, üleloomuliku hingestumisega. See, mida läänetsivilisatsiooni kriitikud marksistid, eksistentsialistid ja humanistid (Heidegger, Sartre, Fromm) käsitasid võõrandumisena, andis postmodernismile tegelikult ingelliku olemuse: läbipaistev keha, kõikjaletungiv hääl, tugevad tiivad. Arhailisete stiihiliste looduslike ning klassikaliste mõistuslike inimlike vormide asemele on tulnud uus võõranduv vaimne ingellik vorm.

Inglid jätsid Euroopa tsivilisatsiooni maha siis, kui langes usk teispoolsusse, kuid nüüd toob tehnoloogia meile taas tagasi sealpoolse ja üleloomuliku. Oma algallikast võõrandunud kujutised, rääkijast võõrandunud hääled, pilvede taha kaduvad hõbedased õhusõidukid – kõik need on tänapäeva tsivilisatsiooni ingellikud elemendid, mis muutuvad veel kummituslikumateks, veel märgilisemateks.

Mateeria kadumine, mida on täheldanud füüsika, ja kõik teaduse ja tehnika saavutused on ellu äratanud nähtamatu. Kui keskaegne inimene satuks meie maailma, siis peaks ta seda inglite asupaigaks, kus üleloomulik väljendub iseliikuvates ja –tegutsevates seadmetes. Kogu maailm on täis nähtamatut teabevõrku, raadio ja telefon edastavad hääle silmapilkselt ühest planeedipaigast teise, just nagu inglihääle, mis kostab ei tea kuskohast, võib-olla õhuvõngetest. Isegi arvuti, millega saab kirjutada ja mis säilitab mu ridu oma mälus, pole lihtsalt masin, mis kergendab füüsilist tööd, vaid on ingellik asi, mis teeb minu asemel suure osa minu mõistuse tööst ja leiab mulle kõikvõimalikku oma mälu sügavusest.

Endisaegsed inglid olid Jumala teenrid, ümbritsesid tema aujärge ja laulsid talle hosiannat. Nüüdisaegses ANGELISMIS Kõigekõrgemat ei nimetata. Nüüdisinglid on sõnumitoojad ilma sõnumita, vaimsed olendid,, kellel pole ühist alget mingi kõigeväelise ja kõikejuhtiva jõu näol. Huvi inglite vastu iseloomustab kaasaegset kultuuri, mis tahab, kuid ei julge muutuda religioosseks. Ingellikkus on postmodernismi vaimne suundumus, mis ei tunnusta üht jumalat ja on läbinud piinava tee läbi ateismi ja agnostitsismi. Nii usk kui uskmatus on juba selja taga...

Alles on jäänud suhtlemine inglitega kui puhaste vaimudega, kes on sama mitmekesised nagu maised kultuurid ja ideed paljukultuurilisest maailmast. Angelism on taevane pluralismi väljund, postmodernismi religioon, mille puhul ühe valitseva ülijumala asemel usutakse paljusid võrdseid ja iseseisvaid vaimolendeid.

Lääne traditsioonilises religioonis allus kogu maailma mitmekesisus Looja tahtele, agnostitsismis oli see mitmekesisus n-ö asi iseneses, nüüd eristame mitmekesisust postmodernistlikult kui paljude individuaalsuste kogumit, mille taga enam ei ole ühtset tahet. Angelism on lääne vaimu uus seiklus, paljususe otsing mitte ainult poliitikas ja kultuuirs, vaid ka üleloomulike jõudude ilmingutes. Inglid, kes on vabastatud keskaja teenimisest, ongi see kõiksuse paljusus.

Samal ajal ei saa angelismi samastada uuspaganlusega, mitme jumala kummardamisega, loodujõudude kultusega. Paganlus teab, kus elavad jumalad, samal ajal, kui angelism ei tunne jumalaid. Kuigi jumalad ja inglid tunduvad sarnased, on erinevus selles, et inglid on läbipaistvad ja vaeslapselikud, samal ajal, kui jumalad valitsevad maad kirglikult ja raevukalt. Paganluse kehalised jumalad rahuldavad ainult marginaalseid ja autsaiderlikke unistusi arhailisest pöördest, Traditsiooni revolutsioonilisest tagasitulekust. Tule ja maa jumalatele kummardamine on raamatulik, uuspaganlus pöördub tagasi lugemike jumalapiltide juurde selle asemel, et liikuda edasi, välja monoteismist ja ateismist.

(Pildil: üks paljudest ingliteemalistest logodest, mis on maailmas väga levinud.)

Angelism on maailmavaateline staadium, mis järgneb ateismile. Inglid ei ole jumalad. Nad on kõigest saadikud, kellel on ununenud, kes neid saatis, või kes varjavad end inimeste eest. Saadikuks olemine ilma saatjata annab neile veidi segase ja võõrandunud ilme. Inglites näeb nüüdisinimene iseennast, sest ta on juba ammu maast lahti ja lendab kuhugi, kusjuures tal puuduvad orientiirid nii taga, kus maa kaob tööstussuitsu, kui ka ees, kus hägustuvad ühe Looja piirjooned. Inglid on just seepärast praegu aktuaalsed, et neil puudub keha, et nad kulgevad maa piirialadel, ületades seda piiri harva ja ka siis oma hirmust või riskist tingituna. Erinevalt judaismi, kristluse, islami ühest Jumalast puudub neil ühine olemus ja loov tahe.

Inglite põlvnemine on ebaselge ja ei saagi kunagi selgeks, nad on ainult millegi esindajad. Millegi, mis end kunagi ai avalda. Inglid on ainult jäljed, millel pole jälgede tegijaid – need jäljed viivad teispoolsusse, kuid ei anna tunnistust selle olemasolust.

Angelismi puhul on niisiis jäljed, mille tegijaid me ei tea, ja saadikud, keda pole keegi saatnud. Angelism on maailma põhjendamatus, sest isegi sealpoolsed jõud, kes peaksid teda selgitama ja looma, on päritoluta, jumaliku algeta ning seega teisesed, edasiandvad. See pidev edasiandmine, saatjata saadikuks olemine moodustabki postmodernismi väsimuse ja suletud ringi.

Kuulujutte antakse edasi, kuid nende allikat pole – need on lihtsalt juba algusest peale nagu kuskilt juba kuuldud. Inglid on kuulujutud teispoolsetest maailmadest, kuid me ei tea, kes on need kuulujutud lendu lasknud, millele need vastavad ja kes või mis nende taga seisab.

Angelism on usu loomine pärast seda, kui usk on ilma jäänud millestki olemuslikust ja vajalikust. Usk inglitesse on religioosse aru otsing, soov leida kokkupuudet usu ja uskmatuse vahel, mida pole kunagi võimalik kokku panna, sest nende vahel on alati erinevus. Kuid seda erinevust saab vähendada. Just sellele kitsale kokkupuutealale ilmuvad inglid, kui rohked võimalused usuks, mis on kaotanud ilmeksimatuse ja sunduse.

Postmodernismi ajal on ainsaks usu võimalikkuseks uskumine võimalikkusse, inglitesse ilma Jumalata, sõnumitoojatesse ilma Sõnumita, sealt kuskilt siia tulevatesse kuulujuttudesse Ilmutuse asemel.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails