Marie Under - Vallatu ingel lindudega

Marie Underil on ingleid paljudes luuletustes. Enamasti kurvad, mustad, surma või õnnetustega kaasas käivad... Õhtu, loojang, kaduvus, nukrus.

Ometi... Kogus "Rõõm ühest ilusast päevast" (1923 – 1927) on "Laule lindudest" ja nende hulgas ka see ilmne vallatus:

Ingel lindudega

Kui see väike laul ja vaev
ingli kinga nina riivas,
ingel tiibe purjed hiivas:
sööstis alla – hõbelaev.

Jah, tal prauhti tiivad valla:
suure pahinaga alla!
Tõrjus talve: saagu kevad!
minu linnud kiratsevad.

Kahtlema lõi iseendas
hang – ja uperkuuti lendas;
jääpurik kukkus pooleks
tänavalle ilma hooleks.

Oja otse püsti ehmus;
mulda sigis aur ja pehmus;
tõuk ja sitik proovis jalga:
ega´s ometi ei alga?

Kimalane katsus astu,
ega jalg ei pandki vastu:
kõditavat orast pidi
hüvapidi, pahupidi.

Rohi rivis, kikki kõrred.
Kõikjal õielised õrred.
Mis kõik ilma pääl ei kasva!
Ja veel ussid läevad rasva!

Pugu nokitses ja sõi
tõuke, teri, marju, jõi
karskest kastest purju end
suure ingli väike vend.

Mis siis muud kui laul ja lend!

Pilt: Postkaardi autorit ja päritolu kahjuks ei tea.