4.5.09

Üksinduse palve


"Ma räägin sinuga, kes sa oled üksi. Ma tahan sinusse valgust valada. Ma olen avastanud, et sinu vaikuses ja üksinduses on võimalik sind toita.

Sest jumalused naeravad müüride ja merede üle. Ja ka sind rikastab see, et kuskil lõhnab vaigu järele. Isegi siis, kui sul pole lootust seda kunagi tunda saada. /---/


Sest tõeline armastus ei saa otsa. Mida rohkem sa annad, seda rohkem jääb sulle üle. Ja kui sa ammutad tõelisest allikast, siis mida rohkem sa sealt ammutad, seda heldemalt see vett annab. Ja vaigu lõhn on kõigi jaoks tõeline. Ja kui seda naudib ka teine inimene, siis muutub see sinu jaoks veelgi väärtuslikumaks. /---/


Ja sellepärast olen ma sinu jaoks, kes sa oled üksi, välja mõtelnud alljärgneva palve.

Üksinduse palve.
"Halasta mu peale, Issand, sest mind rõhub üksindus. Mul pole mitte midagi oodata. Ma olen siin toas, kus mitte miski minuga ei kõnele. Ja ometi ei palu ma, et keegi siia minu juurde tuleks, sest kui ma lähen rahva hulka, siis tunnen end veelgi üksildasemana. Kuid naabrinna, kes minuga sarnaneb, kes on niisamuti üksi niisamasuguses toas nagu minu oma, on siiski õnnelik, kui need, keda ta armastab, sealsamas majas ringi liiguvad. Ta ei kuule ega näe neid. Hetkel pole neist kedagi tema lähedal. Kuid et olla õnnelik, piisab talle teadmisest, et ta majas elatakse.


Issand, ma ei palu midagi, mida oleks näha või kuulda. Sinu imed ei ole meeltega tajutavad. Kuid minu terveks ravimiseks on küllalt sellest, kui sa mu vaimu valgustad selle kohta, kus ma peaksin elama.

Issand, kui reisija kõrbes on pärit kodust, kus tal on omaksed, siis sellest hoolimata, et ta teab nad olevat maailma lõpus, on ta selle üle ikkagi rõõmus. Mitte mingi kaugus ei takista ta hingel sellest kosutust saamast, ja kui ta sureb, siis sureb ta armastades. ...

Issand, ma ei palu isegi, et mu kodu oleks mulle ligidal... /---/


Ulgumerel purjetab meremehi, kes innukalt otsivad saart, mida polegi olemas. Laevamehed laulavad saarele ülistuslaulu ja on selle üle õnnelikud. neid ei innusta mitte saar, vaid hoopis laul. Issand, ma isegi ei palu, et see kodu oleks kuskil olemas...


Üksindus, Issand, on vaid haige hinge vili. Hingel on ainult üks kodumaa - asjade mõte. Nii on ka tempel kivide olemasolu mõte. Hingel on tiivad ainult mõtete ruumis lendamiseks, ta ei tunne rõõmu mitte asjadest, vaid ainult sellest pildist, mis nende läbi paistab ja neid ühendab. Aita mul õppida lugema tervikut selle osade kaudu. Siis, Issand, on mu üksindusel lõpp.""

Antoine de Saint- Exupéry "Tsitadell".
Pilt: Tuneesia mosaiik.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails