Silita nende uduseid päid täna ööl!

 Gintaras Gesevičius

"Öö ingel", 2003

"Läbi selle tuhatkäelise rajuse öö, mil loodetuuled
trummi aknaklaaside lõgemeil taovad,
kyllap Sina, Issand, ikka mu sydant ehk kuuled
ja naerad nähes vaatamas mind
hõbedast piisku, mis varjul vaovad
nagu helmesterong, kust ei tea kuhu;
ehk naerad kuuldes mõtlemas mind
seda, kes ytles, et nad on ilusad... Eks tuulgi käälimalt puhu
kui naerad.

Piisad veerevad, kuid kõik tundub hoovavat yles
läbi kurtide kõrvade ja sydame kandami.
Kas Sina tead, ehk olin suleke pilve syles,
kes teda päikseseil meredel hällitab, ei randa vii
selle maailma õhtulgi.

Ah teda, kes ytles, et vihmapiisad on ilusad!
Keegi pole hellitand nõnda, ei vist temagi enam,
kui ta korra jälle julgeb tulla
ja ta pilgud on varjud vilusad
yle suvise kõrbendkollase mulla,
panevad ära maailmast mu ja tagasi toovad
tundes, et nii olen kenam
tõttamaks vilkalt mu juurde.

Kas Sina mäletad neid, kes lõhna koovad
põhja iga väikese lille sydame uurde?
Kui, siis silita nende uduseid päid täna ööl!"

(8.IX 37)
Uku Masing, kogust "Ehatuule maa", LR 1988.

Gintaras Gesevičius

"Unistus", 1998

Pildid on sedapuhku Leedust. Gintaras Gesevičius on sündinud 25. oktoobril 1952 ja tema loomingus on palju müstilisi, Čiurlionise teoseid meenutavaid maale. Mulle tundus, et need sobivad hästi kokku Uku Masingu luulega.