23.6.15

Ööviiul


ÖÖVIIUL
Debora Vaarandi

Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.

On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.

Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.

On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul...
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!

Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.
/1956/

Kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) on Eesti tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi, millel on ligi sada rahvapärast nime, nende hulgas näiteks jumalkäsi, juudakäpad, nahkviiul, ööviiul, öökuninganna, ööneitsi ja ööroos.

Jaaniöös võib ööviiul otsijatele sõnajalaõit asendada. Kahelehist käokeelt leidub peaaegu kõikjal, kuid veidi sagedamini Lääne-Eesti niiskematel niitudel ja hõredates metsades. Ööviiul hakkab eriti tugevasti lõhnama just pimeduse saabudes ning siis võib kogu aas või metsaalune mattuda lillelõhna, mis meelitab kohale ka arvukalt putukaid

Nimi "ööviiul" on ilmselt eestipärane mugandus taime saksakeelsest nimest Nachtviole, mis tähendab tõlkes öökannikest.

Postmargi autorid on Ülle Marks ja Jüri Kass, 19.02.2010.
Taimekirjeldus on koostatud margi seletusteksti ja internetimaterjalide põhjal.

No comments:

Post a Comment