Igal inimesel on ingel

Anselm Grüni raamatu sissejuhatusest (venekeelse väljaande järgi). See ei ole tõlge, vaid vaba refereering

Paljudes religioonides on levinud usk kaitseinglisse. Juba varases kiriklikus traditsioonis, kõrvuti juuditraditsiooniga, on olnud usk sellesse, et Jumal eraldab igale inimesele ingli, kes saadab teda kõikidel teedel sünnist surmani ja pärast surma paradiisi. Veel mõned aastad tagasi naersid akadeemilised teoloogid selle usu välja. Nad nimetasid seda lapsikuks ettekujutuseks, millel pole midagi ühist kirikus räägitavaga. Ajakirja "Der Fokus" andmetel usuvad väga paljud sakslased, et neil on kaitseingel. Nüüdisajal on inimestel inglitesse uskuda kergem kui Jumalasse või Jeesus Kristusesse.

Tänu esoteerikale on muutunud moodsaks rääkida inglitest, keda saab näha, kes saadavad iga inimest ja levitavad inimeste hulgas tähtsaid teadmisi, mis aitavad neil hakkama saada isikliku elu raskustega. Inglid kui nähtus huvitavad paljusid. Kuid mulle tundub, et esoteerika tegeleb liiga palju üleloomulikuga. Kuid siiski äratab see oma ingliraamatutega, kongresside ja seminaridega ingliteemadel ilmalikus maailmas inimese uudishimu selle suhtes, mis ületab meie igapäevaelu banaalsust. Tänu inglitele jõuavad salateadmised meie sageli nii pealiskaudsesse ellu.
Kirjutades raamatut sellest, et igal inimesel on ingel, lähtun ma piiblist. Tuginen piiblilugudele inglitest, kes on tulnud inimest aitama ja talle teed osutama. Ma otsisin välja 24 lugu, mis kaunite poeetiliste stseenidena kirjeldavad, kuidas ingel ilmub väljapääsmatusse olukorda sattunud inimese ette; kuidas inglid kaitsevad inimest ja hoiavad teda ning kuidas nad avavad tema silmad, nägemaks oma eluteed. Tänu niisugustele lugudele mõistame, et inglid ei jäta inimest sellises olukorras üksi, vaid saadavad teda kõigil tema teedel ning annavad kaitset just siis, kui ta on jäänud üksi oma hirmuga.

Ma kirjutan inglitest, kes on meist igaühel, ka terapeutilisest huvist lähtudes. Olen inimestelt sageli kuulnud, et kujutlus inglist nende kõrval on aidanud neil ületada eluraskusi. Lapsepõlvest alates on kujutlus kaitseinglist neid aidanud. Paljusid saadavd kaitseinglid lapseeast alates. Kaitseingel on olnud nende jaoks niisama reaalne nagu nukk või kaisukaru. ...
... Et inimhing terveneks, selleks on tähtis kujutleda, et lapsena polnud ta ümbritsetud mitte ainult inimestest, kes põhjustasid talle valu, vaid et tema kõrval oli alati ingel, kes hoidis teda ja juhtis sinna, kus ta võis rahulikult hingata ja terveneda. Selle asemel, et põdeda haavu, mida meile on tekitanud armastuse puudumine, on parem väljapääs leida üles ingli jälg meie elus. Jälgi õnnistusest ja tervendamisest on võimalik leida igast elust. Neid leiab, küsides endalt: Kus ma võiksin ennast taas tunda lapsena? Kus ma võisin ennast tunda täiesti vabalt ja tegelda oma lemmiktegevusega? Kus olid mu lemmikkohad ja mida ma seal tegin? Missuguseid mänge meeldis mulle kõige rohkem mängida? Kus ma olin mina ise? Nii küsides leian ma, et mu hinges pole mitte ainult valu ja solvumine, vaid et mind juba lapsena on saatnud ingel. Ingel on võimaldanud mul ellu jääda vaatamata hingehaavadele ja kogemuste puudumisele, on aidanud mul jääda terveks ja leida oma tee elus.

Kujutlus sellest, et igal lapsel on kaitseingel, võib aidata lapsevanemaid. Paljud muretsevad selle pärast, kuidas kasvatada oma lapsi õigesti, nii et negatiivsed mõjutused ei viiks neid valele teele, või selle pärast, et lastele tekitatud traumad ei avaldaks mõju nende tulevasele elule. Paljud lapsevanemad, kes püüavad teha kõike nii, nagu õpetatakse kõikvõimalikes psühholoogiaalastes teostes, ei usalda enam omaenese sisetunnet ja nende suhted lastega ainult halvenevad. ...Kujutlus, et igal lapsel on kaitseingel, vabastab vanemad ülemäärasest murest.

Kuid minu raamat pole mitte ainult lapsevanematele, vaid kõigile, kes õpivad tundma omaenese lapsepõlvest saadud kogemusi. ... Ainult teadmised ei aita neil edasi jõuda. Mõistmine, kuskohast on pärit hingehaavad, ei aita neid veel ravida. ... Siin aitabki meenutus inglist, kes aitas neil end hästi tunda, kes vabastas nad ümbruse negatiivsest mõjust, kes võimaldas neil end tunda terviklikuna. Kui leiame üles ingli jäljed oma elus, siis saame teda uuesti üles otsida ja ta on meie kõrval ning abistab meid nagu kunagi varem....

...Esoteerias räägitakse praegu inglitest palju, sest püütakse tõlgendada üleloomulikke nähtusi. Tüüpilistele esoteerilistele ettekujutustele inglitest on avaldanud mõju paganlikud jumalad ja jumalannad, kes valdasid selgeltnägemist. Inglid kuuluvad astraalmaailma ja on peenolendid. Eelistatavalt tuleks inglitest rääkida toetudes kristlikele traditsioonidele. (See väide on igati mõistetav, sest autor on ise benediktiini munk.)

Teoloogid inglitest
Teoloogia on püüdnud viimasel 30 aastal inglite teemat vältida. Teoloogid jaatavad, et piibel eeldab inglite olemasolu, kuid ei kirjelda ega kujuta neid. Inglid olid lihtsalt üks osa tolleaegsetest ettekujutustest maailma kohta, mille telg oli Jumala mõju inimesele. Kuid inglid ise ei omanud kuigi suurt tähtsust. Kristluses on püütud vältida nendest rääkimist. Sellele vastukaaluks on üks osa teoloogidest käsitanud ingleid kui Jumala loomingut. Jumal on nad loonud nii, nagu lõi inimesedki, ja nad teenivad Jumalat.

Inglid on ühtpidi vaimolendid, teisipidi aga isikustatud võim ja jõud. Kirik õpetab, et ingel väljendab Jumala tervendavat ja armastavat lähedust. Võimu ja jõu kehastustena annavad inglid inimestele tööd. Vaimolenditena on nad algusest peale seotud inimvaimuga ja -isiksusega ja mõjutavad tema vaimset olemust ja arengut. Seega ei käsitata ingleid teoloogias eraldatud olenditena, vaid suhetes inimestega.

Püha Augustus on öelnud, et ingel on õppetund, mitte olend. Ingel on Jumala saadik, kelle abil ta saadab inimesele oma teate või kes saadab inimest, avaldades talle mõju, Ingel võib meile ilmneda inimesena või unes või asuda meie hinges. Koht, kus ingliga kohtutakse, on inimhing. Inimene võib alati luua ingleid ja neid ära tunda. Niisuguseid nähtusi on kaunisõnaliselt kirjeldatud. Kuid lähemalt kirik inglite teemat siiski ei käsitle, pidades ebavajalikuks inimese uudishimu inglite suhtes.

nglite abiga ilmutab Jumal meile oma osavõttu ja mõjutab meid. Ta kasutab inglite vaimuenergiat ja meie hinge abistavaid energiaid, aga ka meie kallite kadunute energiat. Inglid on meie jaoks Jumala lähedus. Tänu inglitele muutub Jumalik armastus meile kättesaadavaks. Kristlik traditsioon võimaldab arvata, et ingel sisendab minusse mõtte Jumala lähedusest. Piiblis räägitakse pidevalt inglite seosest unenägudega. Ingel kõneleb minuga unes ja avaldab mulle jumalikke teadmisi. Üks naine rääkis mulle, et ta ei suutnud kuidagi uskuda, et Jumal armastab teda. See mõte ei haakunud temaga jutluste, raamatute ega millegi muu kaudu. Kord aga nägi ta unes, et Hääl ütles talle: "Sa oled mu armas tütar. Ma olen su vastu armuline." Unes omandasid need sõnad tähenduse ja kaalu, ta ei pea neisse uskuma, aga ta teab, et see on tegelikkus. Ingel tõi talle une kaudu teadmise, mis temasse jäi.

Inglid võivad meile ilmuda ka inimestena. Mõni inimene võib meie jaoks olla ingliks, temas tunneme me ära armastava ja abistava Jumaliku läheduse. Ingli kehastumine tegelikkuseks võib väljenduda ka hingevalguses, mis vahel särab meie sisemuses, või nägemuses, mis sünnib meie hinges. Ingli kehastumine on ka minu teadmine mind saatvast kaitseinglist. Mõnikord me ei tea, kas niisugused vaimupildid on meie uni või nägemus või näeme me ingleid tõesti tavalise inimsilmaga. Kuid see pole tähtis. Nii unenäod, nägemused kui kohtumised on alati kogemus, tänu millele inimene kohtub millegagi, mida ta võtab vastu kui inglit, Jumalikku saadikut.

Me ei pea inglitesse uskuma. Ingel pole meie usu objekt. Uskuda saame ainult Jumalat. Kuid tänu inglitele võib meie usk Jumalasse tugevneda. Inglite abil puudutab Jumal meie igapäevaelu. Seepärast saame me temaga kõnelda. Jumal on absoluutne saladus, mida me ei suuda tunnetada. Inglite kaudu näitab ta meile oma suhtumist inimesse. Seepärast võime me rääkida inglitest seoses Jumalaga ja mitte seoses esoteerilise tahtmisega kogeda üleloomulikku....

Psühholoogia vaatevinklist
Evangeelse psühholoogia uurija Ellen Stubbe arendas oma raamatus "Inglid kirjanduses, kunstis ja religioonis" inglise lastepsühholoogi Donald W. Winnicotti õpetust sellest, et inglite olemasolust tuleb rääkida.

Laste välismaailma määravad ära vanemad asjadega, mis on laste ümber ja mis neid huvitavad. Laste sisemaailma moodustavad nende endi fantaasiad. Winnicott tõdeb aga, et on ka nn kolmas mõõde: elamused, mille hulka kuuluvad nii välismaailma kogemused kui ka siseelu. See on ala, mille kohta ei esitata küsimusi, ala, kus laps puhkab ja seostab oma sisemist ja välimist maailma. Sellesse alasse kuuluvad mänguloom, nukk vms, mis aitab lapsel üle saada hirmust pimeduse või tundmatuse ees. See ala aitab lapsel omandada enesekindlust ja kaitstust isegi siis, kui tema kõrval pole ema. Selle kolmanda mõõtme moodustab lapse jaoks mäng, milles väljenduvad lapse fantaasia ja illusioonid. Täiskasvanu puhul on kolmandaks mõõtmeks kunst ja religioon.
Just sellesse kolmandasse mõõtmesse kuuluvad ka inglid. Kujutlus inglitest aitab kujundada inimese sisemina. Ingel toetab lapse habrast hinge, hoiab seda puutumatuna, annab lapsele tähenduse. Stubbe arvates ilmuvad inglid siis, kui meid ähvardab väline või sisemine murdumine. Nende mõju on suunatud meie terviklikkuse hoidmisele. Kuid nad mitte ainult ei kujunda ja hoia alal meie sisemist Mina, vaid annavad sellele võimaluse puutuda kokku Jumalaga. Sellepärast mõistab laps ingleid paremini kui Jumalat ja sellepärast on ka täiskasvanul vahel kergem rääkida inglist kui Jumalast.
Inglid kuuluvad piirialale, mis ühendab maist ja taevalikku, igapäevast ja jumalikku.

C. G. Jungi järgi asendavad inglid sageli puuduvaid vanemaid. Ingel kaitseb last kõige eest. Jungi sõnul on lastel mitte ainult kujutlus emast ja isast, vaid ka kujutlus vanemate arhetüübist – emast ja isast üldiselt. Armastava ja hoolitseva ema arhetüüp muutub lapse kujutluses ingliks. Inglit tegelikkuses ei pruugigi olla, kuid on tema vaimne kehastus...
... Jungi jaoks on inglid hinge äratavad vaimujõud, arhetüüpsed sümbolid, millel on vaimne energia, mis võib mõjuda inimesele ja tema Minale kas tervendavalt või purustavalt.

Ma lähtun sellest, et igal inimesel on ingel. Kuid ma ei kirjelda seda inglit täpselt. Kõikidesse kõnelustesse inglitest peab jääma ruumi fantaasia ja loomingu jaoks. Peab olema ka koht usaldusele, mida tekitab Jumala lähedus. Just siis kui algne usaldus jõuab taevalike mõõtmeteni, saame me inglitest rääkida õigesti. Selleks on vaja mõista kujundlikkuse keelt. Ainult kujundid võivad väljendada, kes on inglid ja mil viisil muutub meie elu nende kaudu helgemaks ja puhtamaks.