Silmade heatahtlikust vaatest

Ilon Wikland.

Illustratsioon laste jõulujuttudele.

„Selsamal silmapilgul laskus tähisest taevast leegitsev ingel ja vajutas vanamehe otsaette surmasuudluse. Õlekuhi süttis taevani tõusva leegiga põlema ja heitis hirmuäratavat valgust tuhandeile nägudele,  ehmatusest ja ahnusest kahvatuile nägudele.“

Surnud vanakese tuhk paiskus ümberringi laiali, inimestele silma. Nad hakkasid oma ahnust ja omakasupüüdu häbenema, tahtsid oma elu paremini elada ja nägid üksteises inimest.

„... nende silmad on tumma vanakese tuha läbi nõiaväel lahti läinud. Nad nägid järsku kauneid tähti taevas, kaugelt kaunimaid kui kõik kuld kokku, nad nägid hästi omadusi inimeste hinges, aga halb, mida nad nägid, äratas neis vaid haledust ja mitte vihkamist. Nii leidsid nad tõepoolest kõige suurema varanduse sealt, kuhu oli maetud vana kerjus, omaenese silmadest ja nende silmade heatahtlikust vaatest.
Sellest ajast peale on nad kõik ammugi mööda maad ja ilma laiali läinud, kuid siiamaani on neil lahked ja võlutud silmad, millega nad suudavad avastada kõike, mis on elus kaunis ja hea. Vahel te kohtate säärast inimest, ja tarvitseb tal vaid teile otsa vaadata, kui teid valdab tunne, nagu ütleks ta teile midagi väga kaunist.“
/Karel Čapek „Võlutud kerjus“ kogust „Üheksa muinasjuttu“. Eesti Raamat, Tallinn 1975. Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas./

Postkaart (Rootsi, u 2000) minu kogust. / Postcard from my collection (Ilon Wikland, Sweden, 2000).

Kes õpetas linnud lendama…

„Kas teate,“ küsis kuldnokk kase otsast, „kes õpetas meid linde lendama? Ma räägin teile. Mulle rääkis Karlštejni ronk, kes eelmise suure külma ajal siia lendas. Ta on saja-aastane, aga kuulis seda oma vanaisalt, kellele rääkis omakorda tolle vanaisa, kes oli seda kuulnud oma emapoolselt vanaisalt. Nii et see on püha tõde. Vaat, mõnikord öösel kukub täht. Aga teinekord ei olegi see langev täht, vaid kuldne inglimuna. Ja taevast kukkudes helendab ta põleva pallina. See on püha tõde, sest seda rääkis mulle Karlštejni ronk. Inimesed kutsuvad neid inglimune kuidagi kas meetriteks või montöörideks või mentoriteks või mootoriteks, millekski selliseks!“
„Meteoorideks,“ ütles rästas.
„Just,“ nõustus kuldnokk. „Tollal ei osanud linnud veel lennata, vaid jooksid maad mööda nagu kanad. Nägid, et inglimuna kukub taevast ja mõtlesid, et huvitav, missugune linnupoeg sealt haudumise peale koorub. See on tõde, sest seda rääkis ronk. Nad arutasid selle üle õhtusöögi ajal, kui järsku metsa taha kukkus taevast kuldne kiirgav muna, isegi langemisevilin oli kuulda. Kõik tormasid sinna, kurg kõige ees, sest tal olid kõige pikemad jalad. Ta leidis kuldmuna, kõrvetas seda võttes mõlemad jalad ära, kuid tõi muna ikka lindude juurde. ise kiirustas vette jalgu jahutama. Sellest ajast peale kõnnivadki kured vees, et jalgu jahutada. Seda rääkis mulle ronk.“
„Ja mis edasi sai?“ küsis käblik.
„Siis tuli metshani,“ jätkas kuldnokk. „Tahtis munale istuda, aga kõrvetas enda ära ja kiirustas tiiki kõhtu jahutama. Sestsaati ujuvad haned kõhuli vees. Seejärel hakkasid kõik linnud üksteise järel inglimuna hauduma.“
„Kas käblik ka,“ küsis käblik.
„Tema ka,“ vastas kuldnokk. „Kõik maailma linnud, ainult kana keeldus. Ja kui kõik linnud haudunud olid, koorus munast jumala ingel. Ta ei piuksunud ega nokkinud, nagu linnupojad teevad, vaid lendas otse taevasse, ülistades halleluuja ja hosiannaga. Siis ütles: „Kuidas ma saan teid, armsad linnud, tänada selle lahkuse eest, et te mu välja haudusite? Nüüdsest hakkate lendama nagu inglid. Vaadake, lehvitate tiibu ja lendategi. Üks, kaks, kolm!“ Ta ei jõudnudki veel „kolme“ lõpuni ütelda, kui linnud juba lendama hakkasid ja lendavad tänapäevani. Ainult kana ei oska lennata, sest ei tahtnud inglimuna haududa. See on püha tõde, sest seda rääkis Karlštejni ronk.“
„Tähelepanu,“ ütles rästas, „üks, kaks, kolm!“
Kõik linnud väristasid saba, lehvitasid tiibu ja lendasid oma laulu ja viisiga, nagu oli neid õpetanud jumala ingel.

(Minu tõlgitud katkend Karel Čapeki (1890-1938) „Linnumuinasjutu“ venekeelsest  variandist, tsüklist „Muinasjutud Dašenkale, et ta istuks vaikselt“.
„Muinasjutt lindudest“ on eesti keeles küll ilmunud Lembit Remmelga tõlkes raamatus „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“ (1975), aga seda ei ole mul praegu käepärast.)

Postkaart (Rootsi, 1964) minu kogust. / Postcard from my collection.

Märguanne

"Sulekese heljumist vaadeldes tundis Charles ängistust; teda tabas mõte, et ingel, kellele ta oli viimastel nädalatel mõelnud, annab talle võib-olla niimoodi märku, et ta on juba kusagil siin, väga lähedal. Võib-olla oli ingel olnud hirmul, enne kui ta taevast alla heideti, ja lasknud oma tiiva küljest lendu selle tibatillukese, pea nähtamatu udusule kui märgi oma ärevusest, kui mälestuse õnnelikust ajast, mil ta oli elanud koos tähtedega, nagu visiitkaardi, mis pidi selgitama tema saabumist ja kuulutama lähenevat lõppu."
/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Kanada, 1970) minu kogust. / Postcard from my collection.

"Kas inglil on naba?"

""Mida tähendab sinu jaoks ingel?"
"Ma ei ole teoloogias eriti tugev. Inglit ma kujutan eelkõige selle lause põhjal, mida öeldakse kellelegi, keda tahetakse tema headuse eest tänada: "Te olete lausa ingel."
/---/
"Aga mida me üldse inglitest teame? Et nad on õblukesed..."
"Tõepoolest, kõhukat inglit on raske ette kujutada."
"Ja et neil on tiivad. Ja et nad on valged. Valged. Kuule, Charles, kui ma ei eksi, siis inglitel ei ole sugu. Võib-olla nad sellepärast ongi valged."
"Võib-olla."
"Ja head."
"Võib-olla."
Seejärel, pärast vaikusehetke, ütles Alain: "Kas inglil on naba?"
"Miks sa küsid?"
"Kui inglitel ei ole sugu, siis nad ei ole sündinud naise ihust."
"Kindlasti mitte."
"Niisiis ei ole neil naba."
"Jah, kindla peale ei ole neil naba.""
/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Soome, 1980?) minu kogust. / Postcard from my collection.

Armastuse kolmainsus

Jõulukaart (Poola, 1990ndad).

* * * 
Jiří Wolker

Ma pole Joosep ega Issand Jumal,
aga siiski, ma armastan teid.
Tulen teid õhtul õnnitlema,
kui tuppa lendab taevane ingel
ja laudas on sündinud jõululaps.
Töölised on juba töölt tagasi,
tähed hiilgavad läbi pimeduse.
Toon teile suudluse, lille ja luuletuse:
armastuse kolmainsuse.
/Luuletusest "Minu armsama nimepäevaks", 1921,
tšehhi keelest tlk Mats Traat./

Jõulukaart (Rootsi, 1950ndad).

 Postkaardid minu kogust. / Postcards from my collection.

Hingedepäev

Joža Uprka
"Hingedepäev" 

(1897, Praha Rahvusgalerii).

* * *
Juhan Liiv

Hing on küll igal ühel,
ilma hinge ei ole kellelgi.
Ja on maailmal üks ühine hing ka:
inimene sest ju aru ei saa.

/Osast "Killud", luulevalmikust "Lumi tuiskab, mina laulan"(2013. a)./

* Joža Uprka (26. okt 1861 - 12. jaan 1940) oli tšehhi kunstnik. Oma maalidel kujutas ta põhiliselt Moraavia talupoegade elu.

"Ingel jalgrattal"

Josef Koudelka

"Ingel jalgrattal.

Tšehhi karneval Olomoucis, 1968"

Josef Koudelka (sünd 10. jaan 1938) on maailmakuulus tšehhi fotograaf, kellele kuuluvad sõnad: "Kui pilt on hea, räägib see palju erinevaid lugusid".

"...ja seal julged tiivad lennuks lahti lõi
ööde lind mis tungib üle päeva piiri
hirmu varjuriiki heites rõõmsaid kiiri
vilgas tuliorav üksildasel teel
tänavate ingel kolgaste juveel
roos mis ehib kõrtse kohvikuid ja baare
sätendav fontään kesk pimedaid bulvaare..."
/Vítězslav Nezval. Poeemist "Edison",
kogumikust "Mis lõunapäike Prahaga teeb", Tallinn 1966, tlk August Sang.)

Sulekese 890. postitus

Wlastimil Hofmani tundlikud inglid - 2.

"Ingel tulbiga"
"Anioł z tulipanem" (1930ndad)

1939. a põgenes Wlastimil Hofman koos oma juuditarist naisega Poolast ja veetis Teise maailmasõja aastad Nõukogude Liidus, Türgis ja Palestiinas. 1946. a juunis pöördus ta Poolasse tagasi. Üha enam hakkas tema loomingus domineerima religiooniteema, ta maalis kohalike kirikute tarbeks, teda köitsid Poola lõunaosas asuva Szklarska Poręba inimesed. Ta suri 1970. a märtsis. Tema looming on poolakatele armas ja teda peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks Poola kunstnikuks, kelle teoseid on nii muuseumides kui erakogudes ja sageli ka oksjoneil.

Siinsetel reprodel on palju kujutatud mõtlikke mehi, üsna vanu ja nooremaidki - kõik oma (kaitse)ingli saatel oma elukäiku vaagimas ja teed valguse ja lootuse poole otsimas.

"Ingli jook"
"Anielski napój"

"Ingel ja vanamees"
"Anioł i starzec” (1922)

"Sinu riik tulgu"
"Przyjdz krolestwo twoje" (1921)

"Vanamees ja ingel"
"Starzec i anioł"

On ka laste nägusid. Inglid koos lastega, lapsed koos inglitega, inglid kui lapsed, lapsed kui inglid...

"Viiuldaja ja ingel" (1923)

"Lapsed ingliga"

Vaata ka: Wlastimil Hofmani tundlikud inglid - 1.

Maalide reprod on pärit interneti erinevatelt lehekülgedelt.

Wlastimil Hofmani tundlikud inglid - 1.

"Ingel"

"Anioł"

Sattusin selle kunstniku loomingule internetis täiesti juhuslikult, aga mida rohkem tema maale vaatasin, seda enam need mind köitsid. Käisin läbi palju veebilehekülgi ja kogusin teavet nii kunstniku kui ka tema maalide kohta. Selles ja järgmises postituses jagan neid oma blogi lugejatega.

Wlastimil Hofman (1881 - 6. märts 1970) sündis Vlastimil Hofmannina Prahas tšehh Ferdynand Hofmanni ja tema poolatarist naise Teofila pojana. Selline päritolu on võimaldanud nii tšehhidel kui poolakatel teda oma kunstnikuks pidada, kuid kunstniku elutee sidus teda rohkem Poolaga.

1889. aastast elas Vlastimil Krakówis, kus veetis kooli- ja tudengiaastad. 1896. a hakkas ta õppima Krakówi kaunite kunstide akadeemias Poola tuntud sümbolisti kunstnik Jacek Malczewski juhatusel. Kolm aastat hiljem sai temast École Nationale Supérieure des Beaux-Arts maalieriala õpilane Pariisis.

Jacek Malczewski soovitusel muutis Vlastimil Hofmann oma tšehhipärase nime poolapärasemaks Wlastimil Hofmaniks.

Väga palju on Hofman maalinud madonnasid, saades neiks piltideks enamasti ainestikku Poola külaelust.

 "Madonna kroonimine"
"Koronacja Madonny" (1908)

"Madonna" (1909)

"Maarja kuulutus"
"Zwiastowanie" (1947)

Tema maalid on nukralt nostalgilised ja inimlikult soojad. Kohati aga lausa naljakadki.

"Poeesia"

"Testament"
"Testament mojej sztuki" (1922)

"Ingel"
"Anioł"

Maalide reprod on pärit interneti erinevatelt lehekülgedelt.
/Järgneb./

Kas olete väikestes asjades õnnelik?

Franz Dvořák
"Kaitseingel"

OSHO: "Elu lõplikus hinnangus pole nimi ja kuulsus olulised. Ainus, mis lõpparvestuses oluline on, on see, kuidas te iga oma elu hetke elasite. Oli see rõõm? Oli see rõõmustamine? Kas olite väikestes asjades õnnelik? Vannis olles, teed rüübates, tuba koristades, aias lonkides, puid istutades, sõbraga vesteldes, kallimaga vaikselt istudes, kuud vaadates või lihtsalt linnulaulu kuulates – kas olite kõigil neil hetkedel õnnelik? Kas iga hetk oli valgustava õnne kujundatud hetk? Kas see kiirgas rõõmu? Vaid see on oluline."

Franz Dvořáki teisi inglipilte Sulekeses.

Usk, lootus, armastus

Stefan Mrożewski
"Kolm kuningat" (1935).
Leedu Rahvusraamatukogu postkaart, u 2003. a.

Üks mõtteuit tekkis mul kolmekuningapäevaga seoses. Võib-olla ei toonudki kolm kuningat Jeesus-lapsele midagi muud, kui usku, lootust ja armastust. Nendeta on raske. Need kolm moodustavad paljude rahvaste uskumustes terviku, omamoodi püha kolmainsuse. Võib-olla hoopis need olidki kolme kuninga kingitused. Kui meil on need olemas, siis jaksame elada.

Rootsi postkaart, 2008. a.

Üks variant n-ö ametlikust versioonist: Kolm idamaa tarka, keda vanas kunstis kolme kuningana kujutati, olevat toonud Jeesus-lapsele oma annid. Caspar olevat toonud kulda - tema poole palvetamine olevat hea selleks, et vara ja igapäevane leib perest otsa ei ѕaaks. Melchior olevat toonud viirukit - tema olevat tule ja elu hoidja, et koldes leek ja inimeses elutuli ei kustuks. Balthasar olevat toonud mürri ja tema tagavat inimestele jumaliku kaitse.

Tšehhi postkaart, 2000. a.
Gracias, Albert.

Saksa postkaart, 2007. a.
Gracias, Albert.

Postkaardid minu kogust. / Postcards from my collection.

Kolmekuningapäevaga seoses vaata ka:
Kolmekuningapäev.
Kuninglik katsik.
Üks Poola jõululaul.

Kaunis mõte Sedlecist

Kaunis mõte ajatust ajast. Lõplikust ja igikestvast ühtaegu.

See inglike koos kaaslasega on Sedleci luukambri lähedalt.  Sedleci luukamber (tšehhi k - Kostnice Sedlec) on Kõigi Pühakute kabeli (tšehhi k - Hřbitovní kostel Všech Svatých) juures Sedlecis Kutná Hora lähedal. Legendi järgi toodi 13. sajandil sinna Kristuse hauast püha mulda, mis muutis ka selle maa pühaks ja kõik tahtsid sinna maetud saada.  Ruumi jäi väheks, sest lisandusid katku  ja hussiitide sõja ohvrid. Siis koguti luud kokku ja nendega kaunistati kabel (14.saj).

Mu kunagine reisikaaslane Liivi käis hiljuti uuel reisil Tšehhimaal ja saatis mulle Sulekese blogi jaoks selle seal tehtud kena inglifotoklõpsu. Aitäh Liivile foto eest.

Lindude inglid

"Lindude ingel"

"Linnumaalijad"

František Brunner (1862 - 1927, tuntud pseudonüümiga Franz Dvořák) oli tuntud Tšehhi kunstnik, kes kunstihariduse sai Praha akadeemias, täiendas end Viini ja Müncheni kunstiakadeemiates. Elutee viis teda pikemaks ajaks Itaaliasse ja Prantsusmaale, siis Ameerika Ühendriikidesse, kus ta oli kuulus portretistina, seejärel Pariisi kaudu taas Prahasse, kus ta ka suri. Mitmesugustes internetikäsitlustes on teda peetud ka Austria ja Ungari kunstnikuks. Siinsete reprode maalid on pärit umbkaudu 1900. aastast.

Ma ei saanud üle kiusatusest panna siia ka üks Brunneri pilt kaunist lugejannast, kes on süvenenud raamatusse. Daam maalil ei tea midagi internetist, ometigi on ta nüüd maailmakuulsaks saanud just interneti kaudu. Ta loeb vanamoodsalt, süvenenult ja me võime ainult aimata, mis teda köidab. See jääb meile aga igavesti mõistatuseks.

"Lugemas"