Ukraina inglid

2014. aasta veebruaris tegin siia blogisse kolm postitust Ukraina inglitest. Nüüd on aeg need uuesti esile tõsta. Sõja vastu!

Ukraina inglid - 1.
https://suleke.blogspot.com/2014/02/ukraina-inglid-1.html
Ukraina inglid - 2.
https://suleke.blogspot.com/2014/02/ukraina-inglid-2.html
Ukraina inglid - 3. Kiievi kaitseingel, Maidan
https://suleke.blogspot.com/2014/02/ukraina-inglid-3-kiievi-kaitseingel.html

Ja veel üks:
Peaingel linnavapil: Kiiev
https://suleke.blogspot.com/2014/04/inglid-vappidel-kiiev.html

Ja veel ingleid Ukraina kunstis, kirjanduses ja muusikas:
https://suleke.blogspot.com/search/label/Ukraina

Siinne pilt on laenatud FBst.

„…pole üksi mitte keegi mitte kunagi“

„Miski suur kaitsev loodusjõud, universumi vaim oli tuntavalt lähedal. Ei olnud ta üksi, nagu pole üksi mitte keegi mitte kunagi, tuba on ingleid ikka täis. Kas tead seda või ei tea, aga nad on. Päriselt ka.“ 
/Lehte Hainsalu jõulumõtisklusest ajakirjas Eesti Naine, 2021./

Selle repro imeilusast vanast jõulupostkaardist saatis mulle hea blogi- ja kirjasõber Katalooniast.
Aitäh, Albert!
https://geophilately2.blogspot.com/

Postkaart (Šveitsi, 1901).

„Talveöö unenägu“

9. dets 2021 - 15. jaan 2022 on kunstigaleriis Vernissage (Tallinn, Olevimägi 16) avatud Ukraina päritolu Eesti kunstniku Anatoli Strahhovi isikunäitus „Talveöö unenägu“.

Näha on 50 maali, neist suurem osa valminud aastatel 2020-2021. See näitus on aken mälestuste ja unistuste helgesse muinasjutumaailma, täis jõuluime meeleolu. Töid saab koondada mitmesse temaatilisse tsüklisse: sümboolsed kompositsioonid, ikoonikunsti süžeed, maastikud, aktid ja äratuntavad metafoorsed kujundid. Kuid autori loomingus puuduvad selged piirid žanrite, aja ja ruumi vahel, fantaasia ja reaalsus põimuvad.

Anatoli Strahhov (sünd 1946. a Ukrainas) on lõpetanud Zhinvali (Gruusia) kunstikooli ja ERKI maali erialal. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Vene Kunstnike Ühenduse liige ning esineb regulaarselt näitustel nii Eestis kui välismaal.

„Kes sina veel oled?“:

„Kuuvaras“:

„Liider“:

„Paradiisiõun“:

(Postituses on kasutatud kunstigalerii Vernissage pressiteadet ja sellega kaasnenud reprosid, saadud EAL-i listi kaudu 8. dets 2021.)

„Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge...“

Hugo Simberg
„Palvus“ (või hoopis „Hardus“,
soome keeles on mõlemad „Hartaus“).

„Ristiusu õpetused ja vanad uskumused olid kokku miksitud seguks, milles kristlikud pühakud said loodusvaimude ja esivanematega hästi läbi. Kõige taga seisis vaim või õigemini miljardid vaimud. Nendest räägitigi kui väest, sest nad panustasid kollektiivsesse jõusse. Vaimude väevõim möllas kõiges elusas ja elutus, tuues ja viies õnne ja tervist. Igal matsil oli oma, eelkäijatelt päritud kaitsevaim. Mõni ime siis, et me üha vaimustume, kui midagi õige kaunist näema.

Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge. Inimese elujõud asus vaimuhinges ehk leilis. Inimene oli kaputt, kui hingamine lakkas ja leil lõplikult ära auras. Leili kõrval oli inimesel omahing, mis oli tema nähtamatu koopia. Kui omahing pages kehast pakku, ei surnud inimene ära, vaid jäi haigeks. Siis oli tark pöörduda pühakute, haldjavaimude, posijate, loitsijate ja nõidade poole, kellel leidus hulganisti nippe, kuidas omahinge koju tagasi meelitada. Nõidu võidi kutsuda ka manatarkadeks. Nad olid muistsete šamaanide ülesanded pärinud teadjad, kellelt saadi abi igaks elujuhtumiks, isegi hinge lahkumiseks.“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: postkaart minu kogust (Soome, Ateneum, u 2003).

Pühakutest

„Pühak on kõmpinud maa peal ja tema jälgedes võib käia palverännuteedel ning saada kinnitust oma usule: siin ta istus, seal ta sõi, siin ta pissis ja seal seisis pea peal. Pühaku luud ja muud reliikviad moodustasid keskse osa pühaku kultusest. Pühak oli otsekui igas reliikvias ligi – pühaku säilmed olid Jumala käsitamatu väe kaudu pühak ise! On teada isegi kiriku korraldatud pühakute seminare, kus osalejad viibisid kohal väärikalt nende aujärjele asetatud reliikviate vahendusel!“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: Andrea Vanni fresko Siena püha Dominicuse kirikus, ~1400, vanim teadaolev kujutis Siena Katarinast.

Siena Katarina (25. märts 1347 – 29. aprill 1380) oli dominikaanlasest tertsiaar ja pühak. Pärast surma maeti ta dominiiklaste kalmistule. 1383. aastal kaevati säilmed üles ja viidi Santa Maria Sopra Minerva basiilikasse. Katarina pea eraldati kehast ja toimetati Siena Püha Domenicuse kirikusse, kus seda käiakse senini kummardamas.

Kaks pisikest inglit

Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu SJK-Kirjastuse pakikaardikeste jõuluinglid.
Tumedal põhjal oleva 2020. a inglikese on joonistanud Thiago Ribeiro Santos. Heledal taustal inglike on pärit varasemast ajast ja selle kunstniku nime ma ei tea.

Lihtsalt ilus

Mulle meeldib väga Austraalia tänavune jõulumark. Väga hea meeleoluga ja lihtsalt ilus.

Esimesel jõulupühal

Oli sündinud keegi, keda võis armastada ja jumaldada...

Tundmatu kunstnik Viini koolkonnast

"Jumaldamine"

(u 1410-1420.)

Belvedere Galerii, Viin, Austria.

Postkaart minu kogust. / Postcard from my collection.

Näitus „See isemoodi lumi“

26. novembrist 2019 kuni 1. veebruarini 2020 on Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73, Tallinn) avatud Moskva illustraatorite jõulunäitus „See isemoodi lumi“.

Inglipilt on  detail näituse kutselt ja selle on joonistanud vene kunstnik Darja Gerassimova.

* Darja Gerassimova (Daria Gerasimova; Дарья Герасимова, sünd 1974) on illustraator ja kunstiteadlane. Mõnikord kirjutab ta lasteluuletusi. Elab Moskva lähistel, kasvatab lapsi, kasse ja koeri.

Näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“

24. oktoobril avatakse Tallinnas Niguliste muuseumis näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“, mis räägib loo kristliku maailma kõige tuntuma naise elust, esitades seda läbi kesk- ja varauusaegsete kunstiteoste. Vaatajate ees on haruldased 13.–17. sajandist pärinevad altariretaablid, maalid, skulptuurid ja esemed Eesti ja Läti kogudest. Suurt osa neist näevad muuseumikülastajad esmakordselt.

Näitus on avatud 25. oktoobrist 2019 kuni 26. aprillini 2020.

Loe lähemalt:

https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/neitsi-maarja-naine-ema-kuninganna/

Pilt ja tekst Eesti Kunstimuuseumi pressiteatest.

"Tuleaseme ingel (Sürrealismi triumf)"

Max Ernst

"Tuleaseme ingel (Sürrealismi triumf)"

"L’ange du foyer (Le triomphe du surréalisme)"

1937. Erakogus.

(Repro internetist.)

Max Ernst (2. aprill 1891 - 1. aprill 1976) oli saksa maalikunstnik, skulptor, graafik ja luuletaja, üks juhtivaid sürrealiste kunstiajaloos.Ta püüdis oma loominguga vastanduda kristlikule õpetusele ja Euroopa akadeemilise kunsti esteetilistele väärtustele. Tema eriline pildikeel on raevukas, veider, sarkastiline, mõneti häiriv ja alati hämmastav. - Wikipedia.

Eestivene kirjanik Andrei Ivanov kirjutab oma romaanis "Обитатели потешного кладбища" (2018, e. k "Isevärki kalmistu asukad" 2019) ühest 1930ndatel aastatel Pariisis loodud Max Ernsti inglipildist niimoodi:

"Ангел был впечатляюще грозный, правда, он больше походил на хлопья грязной пены, или рыхлый поржавевший сугроб, или сгустки закатных грозовых облаков, а может, на сваренное в чане белье: рубашки, юбки, наволочки, носки – все вперемешку, и все покрасилось! Можно притвориться, что та яркая сизая полосочка – это небесная молния, которую скрученной в мыльных муках рукой сжимает ангел; но, признаюсь, если бы Шершнев не сказал, что это был ангел, мне бы никогда это в голову не пришло."

„Õndsate nimed on pöörikuu tuuled…“

Gustave Moreau
„Kristus inglitega“

* * *
Uku Masing

Õndsate nimed on pöörikuu tuuled
suve ja kevade vahepääl.
Tunnil, kui lehina liiguvad Jumala huuled,
õhtuna väriseb lugev hääl,
nad ärkavad just nagu karusamblast
habestunud kuuseokste seast
ja pikkamisi lainetavad läbi taeva.

Aga Jumala kumeralt kämblalt
otsekui pinguli purjelt laeva
lendavad nendega inglite parved.

Iga täht sel pikal, lõolaulukärmel teel
tunneb võdisedes lõhna kullerkupu,
tuulehoog ta valgusesse viskab oma ehted
ning ta virvendab kui laine vaiksel veel,
kuhu ainult surnu eluks igaveseks upub.
Kiiremalt kui lehevari sinetaval rohul
möödub sulgund kullerkupu tuule ingel,
ja ta kiidulaulu viis kui marus kasetohul
tunneb et on uni hää ta õndsal hingel.

Tähed sätendavad maiseid lõhnu saates
ära yhe teise järgi otsatusist kaugemalle,
aga õndsad ise on kuuvalgest kootud paates
taeva vaiksel merel ja ei tea kui ligi Talle.

Ja mu Jumala kumeralt kämblalt
otsekui hõbedast taotud vene
tõusevad noorkuu säravad sarved.

/13. VI 35/
Allikas: Uku Masing, Valik avaldamata luuletusi veebilehelt Kirik & Teoloogia.
http://kjt.ee/2014/08/uku-masing-valik-avaldamata-luuletusi/

Seda maali mul postkaardina pole. Kuid internetist leitud koopia panen siia sellepärast, et prantsuse sümbolist Gustave Moreau (1826-1898) on üks mu lemmikkunstnikke. Tema maalist „Rändaja ingel“, mida ta majamuuseumis Pariisis hulk aastaid tagasi vaatamas käisin, olen varem kirjutanud siin.

Moreau' maalidele on omane eriline hingestatus. Tema värvigamma ja teostus on üsna äratuntavad ja iga tutvumine mõne tema taiesega on minu jaoks suur rõõm. „Kristus inglitega“ kohta aga leidsin internetist üsna vähe andmeid, seepärast ei tea täpset maalimisaega, hoiukohta ja maali sünnilugu.

Natalja Derevjanko värvirõõmsaid ingleid

Natalja Derevjanko (1976...) on andekas ukraina kunstnik, kes on elanud ja õppinud ka Itaalias. Tema kodulinn on Žaporožje. Tema looming on sageli usuteemaline, samuti on selles rohkesti ingleid, kes oma värvikusega rõõmustavad nii täiskasvanuid kui ka lapsi.

Pildid internetist.
Natalja Derevjanko koduleht: http://derevyanko-art.com/

Kevadpühad lähenevad, jänkud ja tibud asuvad jälle tegutsema

Teise maailmasõja eelse Eesti tuntumaid raamatu- ja tarbekunstnikke oli Richard Kivit (1888-1981). Tema rohkest loomingust olid eriti laialdaselt tuntud lasteraamatute illustratsioonid ja postkaardid, viimastest omakorda eriti lihavõttekaardid. Munadepühadeks saadeti neid meelsasti ja neid leidub veel tänapäevalgi paljudes Eestimaa kodudes. Tema postkaartidest on aastate jooksul tehtud ka üsna palju kordustrükke.

Paljudel Kiviti lihavõttekaartidel on selgesti äratuntavaid motiive meie linnadest ja maakohtadest. Siinsetel reprodel näiteks Tallinnast (Estonia teater), Tartust (Kivisild) ja mingist väiksemast linnast (veetorn).

Kivit oli möödunud sajandi algusaastatel R. J. von zur Mühleni õpilane Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Oma oskusi täiendas ta Berliinis, kuid pöördus kodumaale tagasi, et siit lõplikult lahkuda 1944. a. Ta töötas Lääne-Saksamaal Herba & Schneider'i kirjastuse illustraatorina ning Stuttgardi ja Karlsruhe loodusmuuseumi joonestajana. 1981. a suri ta Saksamaal.

Postkaardid (1930ndad, Eesti) minu kogust. / Postcards from my collection.

Richard Kiviti lasteraamatuillustratsioonide näitena on siin blogis postitus „Inglid ja kadakas“.

Uinujad

* Liia Lumilaid (sünd 1967) on eesti invakunstnik. Ilusad omavalmistatud postkaardid inglikestega on ainult üks väike osa tema loomingust, kuhu kuuluvad ka maalid, portselanimaal ja moekunst.

Postkaardid (Eesti, 2012) minu kogust. / Postcards from my collection.

"Neitsi ja Laps inglitega"

Jaume Huguet

"Neitsi ja Laps inglitega"

1451.

Kataloonia kunstimuuseum, Barcelona.

***

Üks jumal on juhtumisi
ridade vahele jäänud.
Juhtumisi
on juhtunud.

Kõik ne va elud ja käänud.

Kuhtumisi ja luhtumisi.
Kurbi öid, hüvi hommikuid, kõike.

On olnud tuhastumisi
ja puhtumisi.

Üks Jumal on.
Juhtumisi.
/Karl Martin Sinijärv,
Looming, dets 2018./

Kaardi tagaküljel on maali autorina kirjas Jaime Huguet, kõiksugustes teatmikes aga enamasti Jaume Huguet.  Kuid kes seda enam täpselt teab. Katalaani kunstnik elas aastatel 1412-1492.

Üks inglikolmik maalilt:

Vaata siit blogist veel Jaume Huguet' maale:
"Jaume Huguet' võidukas Miikael"
http://suleke.blogspot.com/2011/09/pilk-peainglile-labi-kolumbuse.html
"Mihklipäev" http://suleke.blogspot.com/2012/09/vooras-mees.html
"Sa oled unelmais ja lõhnus, kajas..."
http://suleke.blogspot.com/2014/09/sa-oled-unelmais-ja-lohnus-kajas.html

Aitäh Albertile kaardi eest.
Gracias a Albert!

Postkaart (Hispaania, 1970ndad) minu kogust. / Postcard from my collection.

„Päkapiku miksid“

Paula Mustalahti

„Päkapikk ja põder“

/SJK, 2018/

/Selle postituse tegemisel on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu pressiteadet 20. dets 2018/

Teist aastat toimunud ERRi jõululuulekonkursile laekus ühtekokku 1150 luuletust. ERRi tele ja raadio pühadekavas esitamiseks valiti neist välja 13. Võitis Signe Kullamaa luuletusega „Päkapiku miksid“.

PÄKAPIKU MIKSID

Signe Kullamaa

Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.

Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.

Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –

kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?

Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?

Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?

Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?

Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?

Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.

Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.

Selle lootusrikkalt uudishimuliku luuletuse juurde sobib minu meelest ülihästi  soome kunstniku Paula Mustalahti suuga maalitud „Päkapikk ja põder“ suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide selleaastasest komplektist. l

Lisaks peategelastele meeldivad mulle sellelt maalilt iseäranis südamlikud jänesed.

Postkaart (2018) minu kogust. / Postcard from my collection.

Veel üks SJK inglipilt

"Ingel"
Ruth Christensen

Sel aastal sisaldas suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide komplekt taas ka taani kunstniku, suuga maalija Ruth Christenseni inglipilti. Tema värvikirevaid ja  helge säraga pilte on siin blogis olnud varemgi ja leida saab neid otsingusse kunstniku nime toksides.

Postkaart (2018) minu kogust. / Postcard from my collection.

Silmade heatahtlikust vaatest

Ilon Wikland.

Illustratsioon laste jõulujuttudele.

„Selsamal silmapilgul laskus tähisest taevast leegitsev ingel ja vajutas vanamehe otsaette surmasuudluse. Õlekuhi süttis taevani tõusva leegiga põlema ja heitis hirmuäratavat valgust tuhandeile nägudele,  ehmatusest ja ahnusest kahvatuile nägudele.“

Surnud vanakese tuhk paiskus ümberringi laiali, inimestele silma. Nad hakkasid oma ahnust ja omakasupüüdu häbenema, tahtsid oma elu paremini elada ja nägid üksteises inimest.

„... nende silmad on tumma vanakese tuha läbi nõiaväel lahti läinud. Nad nägid järsku kauneid tähti taevas, kaugelt kaunimaid kui kõik kuld kokku, nad nägid hästi omadusi inimeste hinges, aga halb, mida nad nägid, äratas neis vaid haledust ja mitte vihkamist. Nii leidsid nad tõepoolest kõige suurema varanduse sealt, kuhu oli maetud vana kerjus, omaenese silmadest ja nende silmade heatahtlikust vaatest.
Sellest ajast peale on nad kõik ammugi mööda maad ja ilma laiali läinud, kuid siiamaani on neil lahked ja võlutud silmad, millega nad suudavad avastada kõike, mis on elus kaunis ja hea. Vahel te kohtate säärast inimest, ja tarvitseb tal vaid teile otsa vaadata, kui teid valdab tunne, nagu ütleks ta teile midagi väga kaunist.“
/Karel Čapek „Võlutud kerjus“ kogust „Üheksa muinasjuttu“. Eesti Raamat, Tallinn 1975. Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas./

Postkaart (Rootsi, u 2000) minu kogust. / Postcard from my collection (Ilon Wikland, Sweden, 2000).

„Püha Ursula unenägu“

Vittore Carpaccio

„Püha Ursula unenägu“

U 1497. a.

„Varem siin olles ei jõudnud nad Carpaccio maale vaadata. Camille jumaldab maali pühast Ursulast, kes magab oma magamistoas, sellal kui ingel ootab uksel, käes märterluse palmileht. Miks sai temast märter? Ta pages abielu eest, mille isa oli talle kavandanud, ja võttis endaga mitmel laeval kaasa veel üksteist tuhat neitsit. Isa oli ta kihlanud jõhkra Conaniga. Ursula on valmis oma saatust taluma. Nüüd on ta rahulikult oma kenas toas, väike koer voodi kõrval.“
/Frances Mayes „Naised päikesevalguses. Romaan Toscanast“. Varrak, 2018. Tlk Riina Jesmin./

„Püha Ursula unenägu“ on üks osa Vittore Carpaccio (1465-1525/1526) üheksast suuremõõtmelisest seinamaalist koosnevast sarjast, mis kannab nime „Püha Ursula legend“ (it k Storie di sant'Orsola) ja on hoiul Veneetsias Gallerie dell'Accademia's.

Kõrval ingel maalilt >>