„Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge...“

Hugo Simberg
„Palvus“ (või hoopis „Hardus“,
soome keeles on mõlemad „Hartaus“).

„Ristiusu õpetused ja vanad uskumused olid kokku miksitud seguks, milles kristlikud pühakud said loodusvaimude ja esivanematega hästi läbi. Kõige taga seisis vaim või õigemini miljardid vaimud. Nendest räägitigi kui väest, sest nad panustasid kollektiivsesse jõusse. Vaimude väevõim möllas kõiges elusas ja elutus, tuues ja viies õnne ja tervist. Igal matsil oli oma, eelkäijatelt päritud kaitsevaim. Mõni ime siis, et me üha vaimustume, kui midagi õige kaunist näema.

Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge. Inimese elujõud asus vaimuhinges ehk leilis. Inimene oli kaputt, kui hingamine lakkas ja leil lõplikult ära auras. Leili kõrval oli inimesel omahing, mis oli tema nähtamatu koopia. Kui omahing pages kehast pakku, ei surnud inimene ära, vaid jäi haigeks. Siis oli tark pöörduda pühakute, haldjavaimude, posijate, loitsijate ja nõidade poole, kellel leidus hulganisti nippe, kuidas omahinge koju tagasi meelitada. Nõidu võidi kutsuda ka manatarkadeks. Nad olid muistsete šamaanide ülesanded pärinud teadjad, kellelt saadi abi igaks elujuhtumiks, isegi hinge lahkumiseks.“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: postkaart minu kogust (Soome, Ateneum, u 2003).

Pühakutest

„Pühak on kõmpinud maa peal ja tema jälgedes võib käia palverännuteedel ning saada kinnitust oma usule: siin ta istus, seal ta sõi, siin ta pissis ja seal seisis pea peal. Pühaku luud ja muud reliikviad moodustasid keskse osa pühaku kultusest. Pühak oli otsekui igas reliikvias ligi – pühaku säilmed olid Jumala käsitamatu väe kaudu pühak ise! On teada isegi kiriku korraldatud pühakute seminare, kus osalejad viibisid kohal väärikalt nende aujärjele asetatud reliikviate vahendusel!“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: Andrea Vanni fresko Siena püha Dominicuse kirikus, ~1400, vanim teadaolev kujutis Siena Katarinast.

Siena Katarina (25. märts 1347 – 29. aprill 1380) oli dominikaanlasest tertsiaar ja pühak. Pärast surma maeti ta dominiiklaste kalmistule. 1383. aastal kaevati säilmed üles ja viidi Santa Maria Sopra Minerva basiilikasse. Katarina pea eraldati kehast ja toimetati Siena Püha Domenicuse kirikusse, kus seda käiakse senini kummardamas.

Kaitseinglitest

"Ellei unta ole se, että Matteuksen tarinan enkelit etsivät minut käsiinsä, kantavat mukanaan hetken ja lentävät kanssani tähtiin, joita he kertovat pitävänsä asuntoinaan. Näin on Jeremiakin aina kertonut ja näin minä uskon. Niin paljon on taivaalla tähtiä, että jokaiselle enkelille riittää omansa. Tähdeltään käsin enkeli seuraa ja suojelee valitsemansa ihmistä. Jokaisella on suojelusenkeli, jos ihminen vain itse niin tahtoo. Jokaisella on myös oma tähtensä, sillä tuntuu, että taivaan tähtiä on jopa enemmän kuin ihmisiä.

Unessakin mietin sitä ja ihmettelen toisaalta kun näen, miten jollain tähdellä on pimeää ja kylmää ja siellä asuu silloin musta enkeli; jollain taas valoisampaa ja kuumempaa. Siksi se taas sopii valkeille enkeleille. Niin heillä on hyvä olla ja keveämpi liikkua ja asustaa. Kuten ihmiset ovat enkelitkin erilaisia.

Äitini kertoman mukaan jokaisen suojelusenkeli muistuttaa sitä ihmistä, jonka kohtaloksi ja vartijaksi enkeli on taivaasta määrätty. Mietin etteikö kaikki sittenkin voisi olla toisinpäin. Eikö ihminen itse pyydä enkeliä saapumaan. Vai onko sittenkin niin, että enkelit ovat aiemmin kuolleita läheisiä ihmisiä. Jos, olisiko äitinikin muuttunut enkeliksi. Ja jos oli, suojeleeko juuri hän yhä minua?"
 

/Hannu Mäkelä "Näkymättömät, Romaani pakolaisuudesta 2000 vuotta sitten"; e-raamat, 2018/

Pilt: palvekaart kaitseingliga minu kogust (autorit ei tea).

Paavst Maarjamaal

Kai Kiudsoo-Värv
„Maarjamaa Ema. Mater Terrae Marianae. MMXVIII A.D.“

23.-25. septembril 2018 toimus paavst Franciscuse apostellik reis Leedusse, Lätisse ja Eestisse seoses nende riikide 100. aastapäevaga. Eestis viibis paavst 25. septembril.

Eesti katoliiklased kinkisid paavstile „Maarjamaa Ema“.

Algne Maarjamaa Ema ikoon oli maalitud Salus Populi Romani ikooni põhjal ning paiknes Tartus jesuiitide kloostris. See ikoon on nüüdseks hävinud, kuid sellest tehti Maarjamaa 800. juubeli tähistamise aastal 2015 Maarja Gildi eestvedamisel uus koopia.

Maarja kujutise taustal on Eesti loodusmaastik. Meie vanemas kõnepruugis on talletunud paljud Maarjaga seostuvad taimenimed, nt maarjakask, maarjahein, maarjasõnajalg jne. Meie vanemas rahvalaulus on säilinud lood Maarjast ja Jeesusest nii Setumaal kui Lääne-Eestis.

Klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värvi taiese „Maarjamaa Ema“ mõõdud on: 62 x 47 x 3 cm. Materjalid: klaas, ahjuvalu; kasepuit, helkiva kase spoon. Kasepuust ja maarjakase spooniga kaetud raami on teinud puidutöö meister Meelis Kihulane. Taimede joonistamisega aitas kaasa Reet Talimaa.

Kunstnik on öelnud: „Paljud Eestimaa inimesed peavad tänini loodust pühaks, mida ta kahtlemata on kui Looja looming. Erinevad vallutajad on tulnud ja läinud, aga külad, maastik, inimesed ja loodus on jäänud. Siinsel maastikul on oma mälu, mis väljendub keeles ja kohanimedes ning enesemääratluses kohatunde kaudu.“

Eestis oli paavstil kohtumine presidendi, valitsuse, tsiviilühiskonna ja diplomaatilise korpuse esindajatega, oikumeeniline kohtumine noortega luterlikus Kaarli kirikus, samuti kohtus ta katoliku kiriku halastustöö abisaajatega ja pidas Püha Missa Vabaduse väljakul.

Esimesena nimetatud kohtumisel peetud kõnes ütles paavst Franciscus:
„Da secoli queste terre sono chiamate „Terra di Maria“, Maarjamaa. Un nome che non solo appartiene alla vostra storia, ma fa parte della vostra cultura. Pensare a Maria evoca in me due parole: memoria e fecondità. Lei è la donna della memoria, che custodisce tutto ciò che vive, come un tesoro, nel suo cuore (Lc 2,19); ed è la madre feconda che genera la vita di suo Figlio. Ecco perché mi piacerebbe pensare all’Estonia come terra di memoria e di fecondità.“

Tõlge: „Sajandeid on seda maad tuntud nimetuse all „Maarjamaa“. See nimi pole ainult osa teie ajaloost, see on ka osa teie kultuurist. Maarja peale mõtlemine toob mulle meelde kaks sõna: mälu ja viljakus. Maarja on mäluga naine, kes peab oma südames kalliks kõiki elusolendeid (vrd Lk 2:19), ja ta on viljakas ema, kes andis oma Pojale elu.
Seega sooviksin ma mõtiskleda Eestist kui mäluga maast ja kui viljakast maast.“

Tõlge inglise keelde: „For centuries these lands have been known as „the Land of Mary“, Maarjamaa. A name that is not simply part of your history, but also part of your culture. Thinking of Mary reminds me of two words: memory and fruitfulness. Mary is a woman of memory who treasures all living things in her heart (cf. Lk 2:19) and the fruitful mother who begets the life of her Son.
Hence, I would like to think of Estonia as a land of memory and of fruitfulness.“

Paavst Franciscuse Eesti kohtumiste üldmõtteks olid read meie vaimulikust laulust "Mu süda, ärka üles!"

Esimene Eestis visiidil käinud paavst oli Johannes Paulus II, kes 10. septembril 1993 Tallinna lennujaama saabununa suudles maad. Ta pidas Tallinnas mitu kohtumist, nende seas kohtus Raekoja platsil linnarahvaga.

Allikad:
Paavsti visiidi veebileht: https://paavsteestis.ee/
Paavsti visiidi kingitused:  https://www.katoliku.ee/index.php/et/esyndmused/euudised/1834-paavsti-visiidi-kingitused
Püha Tooli koduleht (paavsti kõne itaalia- ja ingliskeelne tsitaat): http://w2.vatican.va/content/vatican/en.html

"Näita mulle oma lemmikõhtut..."

"Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
          Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
    Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
    Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen sulle, kes sa olid,
          kes sa oled
                      ja kes sa võinuksid olla."
/Artur Alliksaare luuletusest "Õhtute kollane tolm" kogust "Olematus võiks ju olemata olla". 1966 LR./

Postkaart “Beautiful White Sands” sarjast “life is beautiful…” (Austraalia, 2014) minu kogust. / Postcard from my collection.

Taas on kolmekuningapäev

Seekordne kolmekuningapäeva postkaart on suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide hulgast. Mulle meeldib selle lakooniline tähendusrikkus.

Rosa Mirta Paz

„Kauge täht“

„Täna on kolmekuningapäev. Pärast lõunat läks läbi meie tänava kolm hommikumaist kuningat oma tõldadega, valge karjaga, kuue laulva karjusega ja kuue laulva karjapiigaga; ja kogu ümbruse koerad haukusid. Ja täna õhtul istume lauas: kõik mu lapsed ja mu laste lapsed. Kui mind kaasa arvata, siis kokku kolmkümmend. Ja kõik kolmkümmend hüüavad koos:
„Kuningas joob!“
/- - -/
Mina ja mu maa – me oleme sõbrad, ja sellest jätkub. Milleks mulle vaja veel kuningat taevas või maa peal? Ei ole mulle tarvis trooni siin alla ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaistel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua.“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

* Rosa Mirta Paz (sünd 1960) on Argentiina kunstnik, kes kaotas 12aastasena õnnetuse tagajärjel käed ja maalib suuga.
Postkaart (SJK, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.

Olge rõõmsad...

„Kesköö. Kell lööb…
„Sündinud on jumalik laps…“
Ma laulan jõululaulu.
„Puhuge, viled, ja helise, kannel,
Kui kaunis ta on ja kui hea!...“
Ma tukastan, teen väikese uinaku. Enne istun õige sügavale tugitooli põhja, et mitte koldesse kukkuda…
„Ta sündis… Puhuge, viled…
Olge rõõmsad… Jõululaps sündis…“
Mida vähem mul on, – noh, seda rohkem ma olen…“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

Postkaart (Soome, u 2010) minu kogust. / Postcard from my collection.

„... nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus.“

„Ühel õhtul tol 1977. aasta suvel San Franciscos, kui me pikutasime katusel ja vahtisime tähistaevasse, rääkis ta mulle Samothrake Nikest, võidujumalannast, keda ta nooruses, 1950. aastate keskel nägi Pariisis Louvre’is, kui ta adventkiriku misjonärina Euroopasse sõitis. Tegelikult võimatu kunstiteos, inglit meenutav valgest marmorist olend, millel pole pead ega käsi ja mis raiuti kivisse üle kahe tuhande aasta tagasi – kõige lähem inglile, mida temasugune adventistipoiss oli iial näinud, Antiik-Kreeka skulptuur, mis näitas, kuidas nood paganad võidujumalannat kujutasid. Valgest kivist naisekuju, millel olid suured, jõulised, lahtilöödud tiivad, mis kiskusid ta maast üles, nagu George ütles: mingi kaalutu, sulgkerge ja samal ajal võimas vägi sundis teda kikivarvule tõusma, keha pikaks sirutama ja hakkama ringi vaatama.“
---
„… kuulama eurooplasi, kes rääkisid asjust, millele vaid vähesed Los Angeleses mõtlesid, sest ei osanud, ei tahtnud. Muu hulgas inglitele. Ka sellele valgest kivist inglile, keda ta nägi enda kohal kõrgumas nagu võimsa elu märki. Mida eurooplased võidujumalannast mõtlesid. Ja miks. Kuidas Nike temasuguse silmad avas. George ütles, et see oli Nike pea. Sellest ei olnud midagi, et pead polnud, vastupidi, see tegi Nike veel paremaks…“
---
„Ta uuris seda antiikset naisekuju, kes oli taevast alla saadetud ingel ja seisis seal nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus. See oli lausa liiga suur, lausa rohkem, kui ta välja kannatas. Ta pidi peaaegu Louvre’ist välja jooksma, kui Nike avastas, aga jäi ometi sinna, ise surmahirmul, seisma suure valge kivikuju ette.“
---
„... ingellik naine oli talle jõudu andnud, samasugust jõudu nagu see, mille kujur raius ja lihvis välja valgest marmorist – muu hulgas tiivad, mis on taha suunatud ning puuduvat pead ja käsi enam kui kompenseerivad, andes figuurile metsiku salapära, mida ta ei mõistnud, aga mis ta siiski kinni püüdis. Kujuri salapärasel kunstiväel ei olnud kohta adventistide teoloogias ega nende jumalusepiltides, see oli vägi, mille eest teda oli tõhusalt kaitstud, iidvana kunstijõud, mis pärines tundmatult Kreeka skulptorilt, kes elas ajal, mida George seni peaaegu polnud mõtetega riivanud. Mittekristlik kujutis võidust, mida tema kui misjonär ju iga päev kuulutas – usu võidust saatana riigi üle.“
---
„Sealsamas kõrgub ta mu kohal täissuuruses, valge kipskoopia. Naine, kelle väljasirutatud, tugevad, erakordselt energilised tiivad on painutatud selja taha suunaga alt üles ja kes seisab sirgelt, näoga tugeva vastutuule poole, nagu skulptor tahtis kujutada, võidujumalanna kohtab erakordselt tugevat vastutuult ja seisab siiski täiuslikult sirgelt, ilma et teda saaks kõigutada või taanduma sundida. Vasak jalg on pisut tagapool ja parem on skulptuuri tugijalg, millele toetub kindlalt keharaskus. Õlgadelt varvasteni voogab õhuke, õhkõrn kangas lopsaka drapeeringuna, järgides kehavorme. Kangas on märg, nagu hõljuks naine paduvihmas, nagu peksaksid teda näkku sagarad otsekui talvine torm, mis rebib kerget märga kangast, mis liibub jumalanna valgele marmorile. Tormine ilm, milles ta hõljub, on kaunilt töödeldud – loodusjõud püüavad imekaunist jumalannast jagu saada. Vaenlase marutõbine verejanu ründab seda noort naist, kes siiski ei tagane sentimeetritki, vaid seisab toekalt nagu sammas, on nagu sammas, ja tema rinnad tungivad esile nagu sõdalane, hellen, Kreeka hopliit, jalaväelane, kelle oda on viskevalmis ja vaenlase ootel – ja siis heidetakse relv võõrale kaela, too kukub, vajub põlvili, hoiab kramplikult odavarrest, verd aga pumpab kaelahaavast pulsilöökidega, mis kiirelt nõrgenevad, ja ta on surijate seas, kukub, lamab väändunud asendis maas, on lahkunud siit ilmast ja juba teel Hadese ja Persephone surmariiki. Ja hopliit seisab sirgelt ja elusalt ja peegeldab Niket – võitu – jumalannat –, kes näeb, kuidas tema ümber kerkib laibakuhi. Ikka kõrgemaks ja kõrgemaks. Ta tajub, kuidas skulptor teda üha ägedamalt marmorist välja raiub.“
---

„Skulptor peab silmas pidama, et raiub samast kivikamakast kuju nii elavatele kui ka surnutele. Skulptuurist peab see mastaap läbi kumama. Jumalanna on ju kaks eri asja. Seisab suure ja monumentaalsena kõigil laipadel. Surevad kreeklased peavad kaduma kivisse. See peab olema skulptori võit. Ta peab kujutama jumalannat nii, nagu sõdur tapab vaenlast. Aga naise marmorkeha on elusa ihu tuum, mida skulptor kätte ei saa. Surnuid ei saa puutuda. Need kuuluvad kõik Persephonele ja Hadesele. Ja Nike on maailma kõige valgem kivi.“
/Kurt Sweeney „Koonused“ („Kjegler“).  >>>
Sarjast „Põhjamaade romaan“. Eesti Raamat. Tallinn 2016.  Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming./

Ülal: Postkaart (prantsuse, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.

Kes õpetas linnud lendama…

„Kas teate,“ küsis kuldnokk kase otsast, „kes õpetas meid linde lendama? Ma räägin teile. Mulle rääkis Karlštejni ronk, kes eelmise suure külma ajal siia lendas. Ta on saja-aastane, aga kuulis seda oma vanaisalt, kellele rääkis omakorda tolle vanaisa, kes oli seda kuulnud oma emapoolselt vanaisalt. Nii et see on püha tõde. Vaat, mõnikord öösel kukub täht. Aga teinekord ei olegi see langev täht, vaid kuldne inglimuna. Ja taevast kukkudes helendab ta põleva pallina. See on püha tõde, sest seda rääkis mulle Karlštejni ronk. Inimesed kutsuvad neid inglimune kuidagi kas meetriteks või montöörideks või mentoriteks või mootoriteks, millekski selliseks!“
„Meteoorideks,“ ütles rästas.
„Just,“ nõustus kuldnokk. „Tollal ei osanud linnud veel lennata, vaid jooksid maad mööda nagu kanad. Nägid, et inglimuna kukub taevast ja mõtlesid, et huvitav, missugune linnupoeg sealt haudumise peale koorub. See on tõde, sest seda rääkis ronk. Nad arutasid selle üle õhtusöögi ajal, kui järsku metsa taha kukkus taevast kuldne kiirgav muna, isegi langemisevilin oli kuulda. Kõik tormasid sinna, kurg kõige ees, sest tal olid kõige pikemad jalad. Ta leidis kuldmuna, kõrvetas seda võttes mõlemad jalad ära, kuid tõi muna ikka lindude juurde. ise kiirustas vette jalgu jahutama. Sellest ajast peale kõnnivadki kured vees, et jalgu jahutada. Seda rääkis mulle ronk.“
„Ja mis edasi sai?“ küsis käblik.
„Siis tuli metshani,“ jätkas kuldnokk. „Tahtis munale istuda, aga kõrvetas enda ära ja kiirustas tiiki kõhtu jahutama. Sestsaati ujuvad haned kõhuli vees. Seejärel hakkasid kõik linnud üksteise järel inglimuna hauduma.“
„Kas käblik ka,“ küsis käblik.
„Tema ka,“ vastas kuldnokk. „Kõik maailma linnud, ainult kana keeldus. Ja kui kõik linnud haudunud olid, koorus munast jumala ingel. Ta ei piuksunud ega nokkinud, nagu linnupojad teevad, vaid lendas otse taevasse, ülistades halleluuja ja hosiannaga. Siis ütles: „Kuidas ma saan teid, armsad linnud, tänada selle lahkuse eest, et te mu välja haudusite? Nüüdsest hakkate lendama nagu inglid. Vaadake, lehvitate tiibu ja lendategi. Üks, kaks, kolm!“ Ta ei jõudnudki veel „kolme“ lõpuni ütelda, kui linnud juba lendama hakkasid ja lendavad tänapäevani. Ainult kana ei oska lennata, sest ei tahtnud inglimuna haududa. See on püha tõde, sest seda rääkis Karlštejni ronk.“
„Tähelepanu,“ ütles rästas, „üks, kaks, kolm!“
Kõik linnud väristasid saba, lehvitasid tiibu ja lendasid oma laulu ja viisiga, nagu oli neid õpetanud jumala ingel.

(Minu tõlgitud katkend Karel Čapeki (1890-1938) „Linnumuinasjutu“ venekeelsest  variandist, tsüklist „Muinasjutud Dašenkale, et ta istuks vaikselt“.
„Muinasjutt lindudest“ on eesti keeles küll ilmunud Lembit Remmelga tõlkes raamatus „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“ (1975), aga seda ei ole mul praegu käepärast.)

Postkaart (Rootsi, 1964) minu kogust. / Postcard from my collection.

Everybody loves Dali

Salvador Dali

"Armulubadus"

1976

WALLACE: Do you, do you enjoy yourself as you live. Do you like yourself? You think - you say that you are a genius. Certainly you have had...
DALI: I enjoy my life every day more.
WALLACE: You do...
DALI: Every week more. Because of Sir Dali - and my admiration for Dali is becoming tremendous.
WALLACE: Yes, What kind of dreams do you have? What are they about, Dali?
DALI: Every time is very agreeable and creative. The last dreams is about the anti-matter angels. Perhaps for five months only dream about archangels, angels, kings and the most beautiful spectacular.
WALLACE: You seem to be a mild-mannered man. Are you?
DALI: I don't understand - mild?
WALLACE: Are you, are you a mild man? Are you a pleasant man to deal with? Are you a friendly man? You seem to be a mild man.
DALI: Everybody love Dali very much.
WALLACE: Everybody loves Dali.
/From THE MIKE WALLACE INTERVIEW, Guest: Salvador Dali, 4/19/58./
Internetimaterjalide põhjal.

"Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad..."

* * *

Jaan Kaplinski

TOLMUST JA VÄRVIDEST SAAVAD UUED LIBLIKAD

aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele

tagasi

kuskil tormis ja hämaras lakuvad lained vastsündinud saari nagu

lõvi oma kutsikaid

sõnad astuvad esimesi samme lehekülgede valges pimeduses kus

pole varje ruumi ega kaugust

kuni midagi päris uut sünnib koordinaadid virmalised mõni öö

ja langevad tähed hõbedast vasarate löögid läbi sügava une

seinad puudutavad sõrmi ja mahl sahiseb vahtrapuu põlises

südames

kord pidime ju kokku saama meie laste meie vanemate veri

punased maasikad sirutavad käed ja kurerehad on imelikult

vait....

/Katkend luuletusest kogust "Tolmust ja värvidest", LR nr 24, 1967./

Postkaart (Austraalia, 2017, käsitöö) minu kogust. / Postcard from my collection.

Aitäh kallile kaardisaatjale!

Angelo Savelli + Clarice Lispector

Angelo Savelli
„Maarja kuulutus“

Otsisin internetist üles itaalia kunstniku Angelo Savelli pildi, millest nii kaunilt kirjutas brasiilia kirjanik Clarice Lispector oma "Valitud veergudes". Lugesin seda lühipala inglise keeles ja panen siiagi niimoodi.

ANNUNCIATION
Clarice Lispector

At home I have a painting by the Italian artist Savelli. I valued it all the more when I learned that he had been commissioned to design the stained-glass windows in the Vatican.
However much I study the painting, I never grow tired of it. On the contrary, I always find something new to admire.
In the painting, the Virgin Mary is seated beside a window and it is clear from her swollen belly that she is pregnant. The archangel at her side is watching her. And the Virgin, as if overwhelmed by the archangel’s message, prophesying her destiny and that of future generations, raises her hand to her throat with surprise and anguish.
The angel, who has entered by the window is almost human: but those long wings remind us that angels can move from one place to another without touching the ground. Those wings are quite human: they appear to be made of flesh and the angel’s face is that of a man.
This is the most exquisite and harrowing truth the world has to offer.
All human beings experience annunciation. With pregnant souls we raise our hands to our throats with surprise and anguish. As if each of us had learned at a given moment in life that we have a mission to fulfil.
That mission is by no means easy: each of us is responsible for the entire world.
/Clarice Lispector  „Selected Crônicas“. Essays. New Directions. 1996./

* Angelo Savelli (30. okt 1911 – 27. aprill 1995) oli itaalia kunstnik. Eriti meeldis talle oma töödes kujutada ja kasutada valge värvi mitmesuguseid varjundeid. Töötanud põhiliselt Itaalias, suundus ta 1948. a Pariisi ja 1953. a pärast abiellumist ameerika ajakirjanikuga New York Citysse. Ameerikas oli tal palju näitusi ja tema töö pälvis suure tunnustuse. 1995. a pöördus ta tagasi Itaaliasse, kuid juba kuu aega hiljem tundis end halvasti ja suri.

Pilt internetist.

"... me sulgi tähtedeks on pudenend."

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

/Artur Alliksaare luuletusest "Lahkühtimine"/

Ka tänavu on liikumise "Kunst ilma käteta"  jõulupostkaartide hulgas üks inglitega, nagu mõnikord varasematelgi aastatel. Autoriandmed on siin:

Postkaart (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ, 2016) minu kogust. / Postcard from my collection.
1060.

"Noa laev"

"Noa laev"

Fragment XIII saj ladina käsikirjast 10525.

Rahvusraamatukogu, Pariis.

NOA JA VEEUPUTUS

1 Ja Issand ütles Noale: „Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled.
2 Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks - isane ja emane.
3 Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale.
4 Sest juba seitsme päeva pärast ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda ma olen teinud!”
5 Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis.
6 Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli.
7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest.
8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,
9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.
10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.
/---/
17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele.
18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal.
/---/
23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad, ja linnud taeva all hävitati maa pealt, järele jäid ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.
24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.
/Piibel, 1Ms 7. Täielik tekst siin./

Postkaart (UNICEF, Šveits, ? a.) minu kogust. / Postcard from my collection.

"Ingel tuleb tingimata..."

„Kui ma suuremaks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, kutsub ingli, ütleb: Tiina jalad on haiged, mine tee terveks. Ja kui see ingel ei oska seda teha, siis saadab ta teise ingli, saadab seni oma inglid, kuni tuleb niisuke, kes oskab haiged jalad terveks teha. Ingel tuleb tingimata, kui jumal käseb. Aga ta tuleb salaja, kui kõik magavad. Inglid tulevad ikka salaja. Tuleb, koputab ja küsib emalt — muidugi unes, sest ingel enam ilmsi ei küsi, ainult enne käisid nad ilmsi küsimas — tuleb ja küsib: Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged? Ja ema näitab: näe, seal ahjunurga taga põrandal, seal ta magab oma koti peal. Aga see võib ka nõnda olla, et ingel ei koputa ega küsigi, tuleb ainult aknast või ukseprao vahelt sisse, sest jumal on talle enne kõik ära seletand, tuleb ainult sisse, tema võib oma tiivad nii väikseks teha, et pääseb igalt poolt läbi, tuleb, loeb issameie ja teeb terveks."

/Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" II osa./

 

Postkaart (Rootsi, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.
1030.

Märguanne

"Sulekese heljumist vaadeldes tundis Charles ängistust; teda tabas mõte, et ingel, kellele ta oli viimastel nädalatel mõelnud, annab talle võib-olla niimoodi märku, et ta on juba kusagil siin, väga lähedal. Võib-olla oli ingel olnud hirmul, enne kui ta taevast alla heideti, ja lasknud oma tiiva küljest lendu selle tibatillukese, pea nähtamatu udusule kui märgi oma ärevusest, kui mälestuse õnnelikust ajast, mil ta oli elanud koos tähtedega, nagu visiitkaardi, mis pidi selgitama tema saabumist ja kuulutama lähenevat lõppu."
/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Kanada, 1970) minu kogust. / Postcard from my collection.

"Kas inglil on naba?"

""Mida tähendab sinu jaoks ingel?"
"Ma ei ole teoloogias eriti tugev. Inglit ma kujutan eelkõige selle lause põhjal, mida öeldakse kellelegi, keda tahetakse tema headuse eest tänada: "Te olete lausa ingel."
/---/
"Aga mida me üldse inglitest teame? Et nad on õblukesed..."
"Tõepoolest, kõhukat inglit on raske ette kujutada."
"Ja et neil on tiivad. Ja et nad on valged. Valged. Kuule, Charles, kui ma ei eksi, siis inglitel ei ole sugu. Võib-olla nad sellepärast ongi valged."
"Võib-olla."
"Ja head."
"Võib-olla."
Seejärel, pärast vaikusehetke, ütles Alain: "Kas inglil on naba?"
"Miks sa küsid?"
"Kui inglitel ei ole sugu, siis nad ei ole sündinud naise ihust."
"Kindlasti mitte."
"Niisiis ei ole neil naba."
"Jah, kindla peale ei ole neil naba.""
/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Soome, 1980?) minu kogust. / Postcard from my collection.

Inglipuu

* * *
Satu Salminiitty

Ruohon luo uudeksi
kevyt askel
joka taittaa kasteen, ihmisen
silmät ovat auringon taskupeilit!
Puu kertoo:
niin ja niin monen vuosisadan ajan …
mutta lapsen ilo
hedelmöittää sen oksat.
/Runosta "Aistit unelmoivat", 1989/

* * *
Satu Salminiitty

Me kyllä tunnemme toisemme
kuten salaliittolaiset
kun tulee se hetki,
jolloin hajoamme mosaiikiksi
tähtisumuksi kun
jäljet eivät jää eikä maa pysy,
me tunnistamme toisemme.

Soomerootsi kunstniku Kerttu Kuikanmäki (sünd 1928) inglipuu.

Postkaart (Rootsi, 1990ndad) minu kogust. / Postcard from my collection.

Taevaredel

Kui inglitel on tiivad, miks nad siis ei lenda, vaid tulevad maa peale redelit mööda?

Marc Chagall

"Jakobi redel"

/1973, erakogus./

Jakob, su uni mul meele jäi:

kivil kuis magasid kahupäi,

ingleid siis üles ja alla käis,

seisis Jehoova - käed õnnistust täis.

Jakob, su uni mul meele jäi.

/Marie Underi ballaadist "Tuudaimimarjad",

valikkogust "Mu süda laulab", Tln 1981./

Maali saatus

"Joakimi ettekuulutus"

Lucas Cranach vanem

(Saksa, 1518.)

Ei suuda ükski ingel anda garantiid, et piltidega, millel on ingleid kujutatud, midagi ei juhtu, et neile ei hakka peale ajahammas ega ka inimeste pahateod. Lucas Cranach vanema (1472-1553) "Joakimi ettekuulutus" on Budapesti kunstimuuseumi omand, ajalooliselt kuulunud parun Mór Lipót Herzogi kollektsiooni, kust selle 1945. a omastas Adolf Eichmann. Kui Nõukogude väed maali leidsid, tagastati see Budapesti muuseumile. Juba hulk aastaid nõuavad parun Herzogi pärijad maali tagasi.

Põhjalikult on eespool öeldust kirjutanud rootsi ajakirjanik Anders Rydell raamatus "Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid" (Plundrarna. Hur nazisterna stal Europas konstskatter, 2013; e. k kirjastus Hea Lugu, 2014, tlk Heidi Saar). Ta alustab maali kirjeldusega:

"Suurema saali väikesest kõrvalruumist muuseumi parempoolses tiivas leian ma selle, mida olen otsinud. Püha Joakim põlvitab puu all ja kuulab peaingel Gabrieli sõnumit, et tema naine Anna ootab last, neitsi Maarjat. Kuid taustamaastik ei näe välja selline, nagu me piibliajastu Palestiinat tänapäeval ette kujutame. Kivist loss künka otsas meenutab Euroopat. „Joakimi ettekuulutuse” maalis 1518. aastal Saksa kunstnik Lucas Cranach vanem. /- - -/

Maal avab uue vaatenurga sellele, kuidas Ida-Euroopa ja Venemaa on pärast Washingtoni konverentsi varasid tagastanud. /- - -/

 Maal minu ees seinal kuulus kunagi parun Mór Lipót Herzogi kuulsasse kunstikogusse. Veel tänapäevalgi räägitakse sellest kui musternäitest, kuidas teise maailmasõja ajal konfiskeeritud varade tagastamine jäi lõpule viimata. 27. juulil 2010 esitati Washingtoni föderaalkohtule 37-leheküljeline hagiavaldus. Parun Mór Lipót Herzogi järeltulijate kannatus oli pärast aastatepikkusi tulutuid läbirääkimisi katkenud. Kohtusse ei kaevatud ühtegi konkreetset muuseumi, vaid Ungari riik ja kultuuriasutused. Hagiga nõuti parun Herzogi kogust teise maailmasõja ajal röövitud vara tagastamist. Üle 40 tuvastatud kunstiteose, mille enamik on avalikult välja pandud. Nende väärtus ületas 100 miljonit dollarit. Kunstiteoste väärtuse väljaselgitamiseks olid pärijad lasknud kunstiteadlastel ja oksjonimajadel fotode alusel hindamisdokumendid koostada. Tagasi nõutavate teoste hulgas oli Lucas Cranach vanema, Gustave Courbet’, Francisco de Zurbarani töid ja El Greco „Kristus Õlimäel”. /- - -/

Ungari riik ja muuseumid tunnistasid küll, et kogu omanik on Hertzogide perekond, kuid ametiasutused kasutasid perekonna vastu bürokraatlikke keerdkäike ja väljamõeldud süüdistusi, et enamikku teoseid riigist välja ei viidaks. Kui võimule tuli kommunistlik partei, siis peatati kõik varade tagastamise protsessid. 1940. aastate lõpus lõhestati Euroopa raudse eesriidega ja nagu paljud teised kogud, muutus ka Herzogi kollektsioon avalikkusele ligi 40 aastaks ligipääsmatuks. Perekonna varade tagastamise küsimus õnnestus Ungari riigiasutustega uuesti üles võtta alles pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal, algataja oli paruni tütar Erzsébet Weiss de Csepel. Neli aastakümmet hiljem rippusid kunstiteosed endiselt riiklike muuseumite saalides ja infotahvlitele nende kõrval oli kirjutatud, et need on pärit Herzogi kunstikogust. Enne oma surma 1992. aastal õnnestus Erzsébetil tagasi saada kuus väiksemat maali ja üks puuskulptuur. Kuid Cranachi ja El Greco meistriteosed jäid endiselt muuseumite valdusesse. /- - -/

2008. aastal otsustas Ungari kohus kunstikogu perekonnale mitte tagastada ja kõik edasised vara tagastamise nõuded tagasi lükata. /- - -/

Kui Herzogi järeltulijad 2010. aastal Washingtonis föderaalkohtule hagiavalduse esitasid, hakkas Herzogi juhtumist kujunema USA ja Ungari vaheline poliitiline konflikt."