„Õndsate nimed on pöörikuu tuuled…“

Gustave Moreau
„Kristus inglitega“

* * *
Uku Masing

Õndsate nimed on pöörikuu tuuled
suve ja kevade vahepääl.
Tunnil, kui lehina liiguvad Jumala huuled,
õhtuna väriseb lugev hääl,
nad ärkavad just nagu karusamblast
habestunud kuuseokste seast
ja pikkamisi lainetavad läbi taeva.

Aga Jumala kumeralt kämblalt
otsekui pinguli purjelt laeva
lendavad nendega inglite parved.

Iga täht sel pikal, lõolaulukärmel teel
tunneb võdisedes lõhna kullerkupu,
tuulehoog ta valgusesse viskab oma ehted
ning ta virvendab kui laine vaiksel veel,
kuhu ainult surnu eluks igaveseks upub.
Kiiremalt kui lehevari sinetaval rohul
möödub sulgund kullerkupu tuule ingel,
ja ta kiidulaulu viis kui marus kasetohul
tunneb et on uni hää ta õndsal hingel.

Tähed sätendavad maiseid lõhnu saates
ära yhe teise järgi otsatusist kaugemalle,
aga õndsad ise on kuuvalgest kootud paates
taeva vaiksel merel ja ei tea kui ligi Talle.

Ja mu Jumala kumeralt kämblalt
otsekui hõbedast taotud vene
tõusevad noorkuu säravad sarved.

/13. VI 35/
Allikas: Uku Masing, Valik avaldamata luuletusi veebilehelt Kirik & Teoloogia.
http://kjt.ee/2014/08/uku-masing-valik-avaldamata-luuletusi/

Seda maali mul postkaardina pole. Kuid internetist leitud koopia panen siia sellepärast, et prantsuse sümbolist Gustave Moreau (1826-1898) on üks mu lemmikkunstnikke. Tema maalist „Rändaja ingel“, mida ta majamuuseumis Pariisis hulk aastaid tagasi vaatamas käisin, olen varem kirjutanud siin.

Moreau' maalidele on omane eriline hingestatus. Tema värvigamma ja teostus on üsna äratuntavad ja iga tutvumine mõne tema taiesega on minu jaoks suur rõõm. „Kristus inglitega“ kohta aga leidsin internetist üsna vähe andmeid, seepärast ei tea täpset maalimisaega, hoiukohta ja maali sünnilugu.

ΑΝΑΓΚΗ

"Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi - ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise."
/Victor Hugo veebruaris 1831, "Jumalaema kirik Pariisis" algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971./

Jumalaema kirik Pariisis põles 15. aprillil 2019. Prantsusmaa president lubas kiriku taastada viie aastaga. Kiriku taastamiseks on annetatud sadu miljoneid eurosid.

Kreekakeelne sõna ΑΝΑΓΚΗ tähendab saatust.

Postkaardid (1996, 2002, Prantsusmaa) minu kogust. / Postcards from my collection.

Taas on kolmekuningapäev

Seekordne kolmekuningapäeva postkaart on suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide hulgast. Mulle meeldib selle lakooniline tähendusrikkus.

Rosa Mirta Paz

„Kauge täht“

„Täna on kolmekuningapäev. Pärast lõunat läks läbi meie tänava kolm hommikumaist kuningat oma tõldadega, valge karjaga, kuue laulva karjusega ja kuue laulva karjapiigaga; ja kogu ümbruse koerad haukusid. Ja täna õhtul istume lauas: kõik mu lapsed ja mu laste lapsed. Kui mind kaasa arvata, siis kokku kolmkümmend. Ja kõik kolmkümmend hüüavad koos:
„Kuningas joob!“
/- - -/
Mina ja mu maa – me oleme sõbrad, ja sellest jätkub. Milleks mulle vaja veel kuningat taevas või maa peal? Ei ole mulle tarvis trooni siin alla ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaistel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua.“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

* Rosa Mirta Paz (sünd 1960) on Argentiina kunstnik, kes kaotas 12aastasena õnnetuse tagajärjel käed ja maalib suuga.
Postkaart (SJK, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.

Olge rõõmsad...

„Kesköö. Kell lööb…
„Sündinud on jumalik laps…“
Ma laulan jõululaulu.
„Puhuge, viled, ja helise, kannel,
Kui kaunis ta on ja kui hea!...“
Ma tukastan, teen väikese uinaku. Enne istun õige sügavale tugitooli põhja, et mitte koldesse kukkuda…
„Ta sündis… Puhuge, viled…
Olge rõõmsad… Jõululaps sündis…“
Mida vähem mul on, – noh, seda rohkem ma olen…“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

Postkaart (Soome, u 2010) minu kogust. / Postcard from my collection.

Sulg - La Plume

SULEKE tutvustab peaaegu nimekaimu:

Alphonse Mucha
"La Plume" ("Sulg")

/1899/

Alphonse Mucha
Ajakirja La Plume kaanepilt

/1898/

* Alphonse Mucha (1860-1939) oli tuntumaid art nouveau esindajaid.

* 1889. a asutas Léon Deschamps Prantsusmaal ajakirja La Plume (Sulg), milles kirjutati kunstist ja kirjandusest. Ta toimetas seda ajakirja kümme aastat, seejärel sai peatoimetajaks  (1899-1914) Karl Boès. Toimetus asus Pariisis, Bonaparte 31. Ajakirjas avaldasid oma loomingut sellised tuntud kunstnikud nagu Willette, Forain, Eugène Grasset, Toulouse-Lautrec, Maurice Denis, Mucha, Gauguin, Pissarro, Signac, Seurat ja Redon. Ajakiri toetas sümboliste. 1903. aastast  kuni ilmumise lõpuni 1914. a korraldas La Plume palju kirjandusüritusi.

Pildid internetist.

„... nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus.“

„Ühel õhtul tol 1977. aasta suvel San Franciscos, kui me pikutasime katusel ja vahtisime tähistaevasse, rääkis ta mulle Samothrake Nikest, võidujumalannast, keda ta nooruses, 1950. aastate keskel nägi Pariisis Louvre’is, kui ta adventkiriku misjonärina Euroopasse sõitis. Tegelikult võimatu kunstiteos, inglit meenutav valgest marmorist olend, millel pole pead ega käsi ja mis raiuti kivisse üle kahe tuhande aasta tagasi – kõige lähem inglile, mida temasugune adventistipoiss oli iial näinud, Antiik-Kreeka skulptuur, mis näitas, kuidas nood paganad võidujumalannat kujutasid. Valgest kivist naisekuju, millel olid suured, jõulised, lahtilöödud tiivad, mis kiskusid ta maast üles, nagu George ütles: mingi kaalutu, sulgkerge ja samal ajal võimas vägi sundis teda kikivarvule tõusma, keha pikaks sirutama ja hakkama ringi vaatama.“
---
„… kuulama eurooplasi, kes rääkisid asjust, millele vaid vähesed Los Angeleses mõtlesid, sest ei osanud, ei tahtnud. Muu hulgas inglitele. Ka sellele valgest kivist inglile, keda ta nägi enda kohal kõrgumas nagu võimsa elu märki. Mida eurooplased võidujumalannast mõtlesid. Ja miks. Kuidas Nike temasuguse silmad avas. George ütles, et see oli Nike pea. Sellest ei olnud midagi, et pead polnud, vastupidi, see tegi Nike veel paremaks…“
---
„Ta uuris seda antiikset naisekuju, kes oli taevast alla saadetud ingel ja seisis seal nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus. See oli lausa liiga suur, lausa rohkem, kui ta välja kannatas. Ta pidi peaaegu Louvre’ist välja jooksma, kui Nike avastas, aga jäi ometi sinna, ise surmahirmul, seisma suure valge kivikuju ette.“
---
„... ingellik naine oli talle jõudu andnud, samasugust jõudu nagu see, mille kujur raius ja lihvis välja valgest marmorist – muu hulgas tiivad, mis on taha suunatud ning puuduvat pead ja käsi enam kui kompenseerivad, andes figuurile metsiku salapära, mida ta ei mõistnud, aga mis ta siiski kinni püüdis. Kujuri salapärasel kunstiväel ei olnud kohta adventistide teoloogias ega nende jumalusepiltides, see oli vägi, mille eest teda oli tõhusalt kaitstud, iidvana kunstijõud, mis pärines tundmatult Kreeka skulptorilt, kes elas ajal, mida George seni peaaegu polnud mõtetega riivanud. Mittekristlik kujutis võidust, mida tema kui misjonär ju iga päev kuulutas – usu võidust saatana riigi üle.“
---
„Sealsamas kõrgub ta mu kohal täissuuruses, valge kipskoopia. Naine, kelle väljasirutatud, tugevad, erakordselt energilised tiivad on painutatud selja taha suunaga alt üles ja kes seisab sirgelt, näoga tugeva vastutuule poole, nagu skulptor tahtis kujutada, võidujumalanna kohtab erakordselt tugevat vastutuult ja seisab siiski täiuslikult sirgelt, ilma et teda saaks kõigutada või taanduma sundida. Vasak jalg on pisut tagapool ja parem on skulptuuri tugijalg, millele toetub kindlalt keharaskus. Õlgadelt varvasteni voogab õhuke, õhkõrn kangas lopsaka drapeeringuna, järgides kehavorme. Kangas on märg, nagu hõljuks naine paduvihmas, nagu peksaksid teda näkku sagarad otsekui talvine torm, mis rebib kerget märga kangast, mis liibub jumalanna valgele marmorile. Tormine ilm, milles ta hõljub, on kaunilt töödeldud – loodusjõud püüavad imekaunist jumalannast jagu saada. Vaenlase marutõbine verejanu ründab seda noort naist, kes siiski ei tagane sentimeetritki, vaid seisab toekalt nagu sammas, on nagu sammas, ja tema rinnad tungivad esile nagu sõdalane, hellen, Kreeka hopliit, jalaväelane, kelle oda on viskevalmis ja vaenlase ootel – ja siis heidetakse relv võõrale kaela, too kukub, vajub põlvili, hoiab kramplikult odavarrest, verd aga pumpab kaelahaavast pulsilöökidega, mis kiirelt nõrgenevad, ja ta on surijate seas, kukub, lamab väändunud asendis maas, on lahkunud siit ilmast ja juba teel Hadese ja Persephone surmariiki. Ja hopliit seisab sirgelt ja elusalt ja peegeldab Niket – võitu – jumalannat –, kes näeb, kuidas tema ümber kerkib laibakuhi. Ikka kõrgemaks ja kõrgemaks. Ta tajub, kuidas skulptor teda üha ägedamalt marmorist välja raiub.“
---

„Skulptor peab silmas pidama, et raiub samast kivikamakast kuju nii elavatele kui ka surnutele. Skulptuurist peab see mastaap läbi kumama. Jumalanna on ju kaks eri asja. Seisab suure ja monumentaalsena kõigil laipadel. Surevad kreeklased peavad kaduma kivisse. See peab olema skulptori võit. Ta peab kujutama jumalannat nii, nagu sõdur tapab vaenlast. Aga naise marmorkeha on elusa ihu tuum, mida skulptor kätte ei saa. Surnuid ei saa puutuda. Need kuuluvad kõik Persephonele ja Hadesele. Ja Nike on maailma kõige valgem kivi.“
/Kurt Sweeney „Koonused“ („Kjegler“).  >>>
Sarjast „Põhjamaade romaan“. Eesti Raamat. Tallinn 2016.  Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming./

Ülal: Postkaart (prantsuse, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.

Flamingo

Tobias Stranover
"Flamingo"

FLAMINGO
Pablo Neruda

Olin veel laps ma, Pablo Neruda,
naabriteks veed Tolténis
halastamatu meri ja jõgi,
umbjärve suletud vesi.

Peegeldus vees aromaatne
massiivne mägi.
Kahekordsena õitses ulm
üle metsa ja järvevees.

Ja siis ma nägin seal äkki,
oo lapseea veetlevat aega,
üht nägemust roosast inglist,
kes aeglaselt alla hõljus.

Ta keha oli sulgedest tehtud
ja õilmelehtedest tiivad.
Kui ta roosiõiena lendas,
oli ta kehastund õrnus.

Veepinnale laskus see ingel
kui pärlmutrist tehtud paat.
Kui roosa roos nii säras
tal heledas valguses kael.

Ma jätsin maha need paigad,
ma kandsin frakki ja relva,
muutus keel mul ja kasvgi,
mind närisid mitmed valud,
kuid mu sisse kui järvevette
jäi nägemus, mis ei unu,
sellest linnust või inglist,
kelle roosakast lennust
päevavalguski muutus teiseks.

/Kogust  „Kivid ja linnud“,  Tallinn 1968. Tlk Johannes Semper./

John Melhuish Strudwick

"Ingel"
(Postkaart minu kogust.)
 
FLAMENCO
Pablo Neruda

Niño era yo, Pablo Neruda,
vecino del agua en Toltén,
del implacable mar, del río,
del agua encerrada en el lago.
La espesa montaña olorosa
se fotografiaba en las aguas
y el ulmo doble florecía
sobre la selva y en el agua.
Entonces, oh entonces! viví,
honor del tiempo transparente,
la visión de un angel rosado
que traía pausado vuelo.
Era su cuerpo hecho de plumas,
eran de pétalos sus alas,
era una rosa que volaba
dirigiéndose a la dulzura.
Se posó el ángel en el agua
como una nave nacarada
y resplandecía en la luz
el rosal rosa de su cuello.

Abandoné aquellas regiones
me vestí de frac y de hierro,
cambié de idioma y de estatura,
resucité de muchas muertes,
me mordieron muchos dolores,
sin cesar cambié de alegría,
pero en el fondo de mí mismo
como en aquel lago perdido
sigue viviendo la visión
de un ave o ángel ideleble
que transformó la luz del día
con el esplendor de su ser
y su movimiento rosado.

/”Arte de pájaros” 1966/

Henri Rousseau
"Flamingod"

/1904/

* Tobias Stranover (1684-1756) oli sündinud Transilvaanias, kuid töötas kunstnikuna Saksamaal, Hollandis ja inglismaal. Tuntuks sai linnumaalijana.

* John Melhuish Strudwick (1849-1935) oli  inglise kunstnik, prerafaeliit.

* Henri Rousseau (1844-1910) oli prantsuse kunstnik, maailma tuntumaid naiviste.

Le Valentin

Valentinipäeva puhul panen siia kaks reprot Valentini-nimelise kunstniku maalidest.
22. veebruar - 22. mai 2017 on Pariisis Louvre´is avatud Valentin de Boulogne' maalinäitus, kus arvatavasti on näha ka need kaks taiest.

Valentin de Boulogne
"Püha Matteus"

Versailles, Louis XIV ruumid.

Valentin de Boulogne
"Abraham ohverdab Iisaku"

(1630-1631)

Montreali Kaunite Kunstide Muuseum.

* Valentin de Boulogne (ka Le Valentin; u 1591– 1632) oli prantsuse kunstnik, viljeles tenebrismi (hämaraid maale üksiku valgustatud detailiga). Tema teosed on väga sarnased Caravaggio omadega.

"...mu korjava käe poole"

Paul Dubois
"Ingel"

Sakraalkunsti muuseum. Dijon. Prantsusmaa.

HOMMIKULAUL
Katri Vala

Kaunilt olen ma unistanud
taeva tähise mantli hõlmades,
olen ärganud päikese hüüdest
mu rohtaia kasteseis puis.
Mustadelt mägedelt jookseb jõgi,
ta kõrbemaast lõhnavad lained
uhavad naerdes mu liikmeid.

Oi, kõik te mu lilled,
oi, kõik te lapselikud puuviljad,
mille mahl kohub
kumava koore all,
kui kaunisti te sirutate end
mu korjava käe poole,
nagu oleks see väike veetlev jumal,
kellele vastu panna ei saa.
/Kogust "Maa rinnal", LR nr 51(111), Tallinn 1959.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi,/

* Paul Dubois (18. juuli 1829 - 23. mai 1905) oli prantsuse kujur ja maalikunstnik. Tema skulptuuride hulgas on nii ratsamonumente kui ka päris pisikesi taieseid. Maalide hulgast on rohkem tunnustust pälvinud portreed.

Aitäh, Albert, postkaardi eest!
¡Muchas gracias Albert!

Postkaart (Prantsuse) minu kogust. / Postcard from my collection.

Teabekaardi tagakülg:

Bouchardoni kuulus Amor

Edmé Bouchardon
"Amor, kes endale Heraklese nuiast vibu teeb"

"L'Amour se faisant un arc de la massue d'Hercule"

(1746)

Louvre, Pariis.

Postkaart (Prantsuse, 1989) minu kogust. / Postcard from my collection.

5. detsembrini 2016 on Louvre'is avatud tuntud prantsuse skulptori ja maalikunstniku Edmé Bouchardoni (29. mai 1698 - 27. juuli 1762) loomingu näitus "Ilu mõte" (Une idée du beau).

Näituse plakat ja kataloogi kaas kujutavad osa Bouchardoni ülalolevast kuulsast taiesest.

Ideaal ja hinged

Carlos Schwabe

"Ideaal"

Juhtumisi saatis blogisõber mulle selle postkaardirepro päev pärast kunstniku 150. sünniaastapäeva. Šveitsi sümbolistlik kunstnik Carlos Schwabe sündis 21. juulil 1866 ja suri 22. jaanuaril 1926. Nende daatumite vahele jäi aeg, mil ta pälvis hüüdnime "hingekunstnik".

Suure osa elust veetis Schwabe Pariisis, seal sai tuntuks nii kunstniku kui illustraatorina. Tema pildid kaunistasid Émile Zola, Charles Baudelaire'i, Maurice Maeterlincki ja Albert Samain'i loomingut.

Lisan siia ka internetist leitud Carlos Schwabe pilte:

"Hauakaevaja ja surmaingel"

u 1890.

"Õhtukellad"

1895.

Illustratsioon Charles Baudelaire'i

"Kurja lilledele".

1900.

 ÜLENEMINE
Charles Baudelaire

Üle tiikide vee, üle orgude ääre,
üle mere ja maa, üle laane ja mäe,
üle pilvede vöö, üle harjade jää,
teispool päikese teed, teispool tähtede sfääre,

läbi laotuse viib sind hõljuv hoog, mu hing:
nagu ujuja vees, kes lööb laiali vahu,
sõuad ääretut merd, tunned sõnatut rahu,
rinnas mehine rõõm ja ihar, õnnis ping.

Page kaugele siit sellest sompude luhast,
jäta kirkamal maal oma mürgine lein:
sääl sind karastab leek, mis kui jumalik vein,
leek täis leevendust suurt ja nii lõpmatult puhast.

Ära murede mailt, välja sünguse soist,
milles uimades vaim nõnda jõuetuks hangus!
Kui õnnelik on see, kelle tiibade kangus
lubab joobuda tal igikiirgusist noist,

kelle mõtete hoog tunneb koidiku lummust,
kel taeva poole meel tõuseb rõõmsalt kui lõo -
kelle vabastet vaim sääl, kõrgel üle nõo
kuuleb lillede keelt, mõistab asjade tummust!
/Tõlkinud Ants Oras. Väliskirjanduse õpik keskkoolile, 1965./

Illustratsioon Charles Baudelaire'i

"Kurja lilledele".

1900.

Aitäh Albertile selle blogipostituse idee ja "Ideaali" eest.

Marc Chagalli "Piiblisõnum" Nice'is

Marc Chagall
 2 x "Inimese loomine"
 2 x "La création de l'homme"
(1956-1958)

Nice'is ehk Nizzas asub Marc Chagallile (1887-1985) pühendatud "mediteerimise ja hardumuse paik", muuseum ja kultuurikeskus, kus säilitatakse Chagalli 37 guaššmaali, 17 õlimaali ja kolme kiviskulptuuri, mille ta kinkis Prantsusmaale ja mille teema võttis kokku nimetusega "Piiblisõnum" - "Message biblique".

Marc Chagall
"Üle Punase mere"
"La Passage de la mer Rouge"
(1954-1955)

Pärast Prantsusmaale kinkimist olid Chagalli taiesed väljas Louvre'is, kus neid imetlesid kolmsada tuhat muuseumikülastajat. Kui Nizza lähedal Cimiezis sai valmis selleks spetsiaalselt ehitatud hoone, paigutati need tööd sinna.

"On küllaltki sümboolne, et tema elutöö pannakse välja otse Inglite lahe kohale, nii et külastaja pilk võib liikuda silmapiiril sillerdavailt laineilt otse Alpi lumiste tippude poole."
/Tsitaat ja faktid pärinevad Jean-Paul Crespelle'i teosest "Chagall. Armastus. unelm. Elu" ("l'Amour, le Réve et la Vie" 1969; e.k 1991, tlk Ott Ojamaa)./

Marc Chagall
"Jakobi võitlus ingliga"
"La Lutte de Jacob et de l'Ange"

Käisin selles muuseumis 6. juulil 2003. a ja kirjutasin pärast seda ühes ajakirjaloos:

"Jumalik Chagall
Nizzas tasub kindlasti käia ka Cimiezi mäel Marc Chagalli muuseumis, mida meie reisikavas polnud. Loobudes ühest rannahommikust võtsingi selle pika jalutuskäigu ette. Chagalli muuseum (prantsuse keeles Musee National Message Biblique Marc Chagall, mis johtub tema taieste sarjast “Piiblisõnum”) oli pühapäeval kõikidele tasuta avatud. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954–1967) Vana Testamendi ainetel. Teisal on pildid väiksemad, kuid mitte vähem olulised. Suur mosaiik siseõue veesilma kohal kujutab prohvet Eliase ilmumist. Muuseumi auditoorium-kontserdisaali akendel säravad päikesekiirtes vitraažid, mida Chagall nimetas poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hea meeleolu on siin nähtust garanteeritud, kui vähegi kunstisõber ollakse."
/Linda Järve "Paella kui kunstiteos, ettekandja kui polüglott", Elukiri nr3/2004. 
 

Minu lemmikmaal "Piiblisõnumi" sarjast:

Marc Chagall
"Abraham ja kolm inglit"
"Abraham et les trois Anges"
(1960-1966)

Postkaardid (Prantsusmaa, 2003) minu kogust. / Postcards from my collection.

"Kuhu külvaja kõnnib?"

Armand Cambon

"Külviingel"

(u 1860,

Beauvais, MUDO, musée de l'Oise)

* * *

Jana Lepik

Kuhu külvaja kõnnib?

Läbi elu viib ta rada.

Must maa vaid vaatab, sõnnik.

Ja õhtupäike madal.

Kuhu külvaja kõnnib?

Miks on tal minna vaja?

See maa on püha, õnnis,

kuhu viljateri sajab.

Püha, õnnis on ka käsi,

mis kingib meile kulda –

viskab kuni väsib

viljateri mulda.

* * *

Jana Lepik

Mu laps. 

Nüüd kuula hoolega.

Su elutee

on sakilise joonega.

Sirgelt ära käid

esimese poole sa.

Seal seisma jäid.

Seal murdud juba noorelt sa.

Peagi edasi sa lähed lootes õnne.

Julm saatus aga jagab võmme.

Siis palu inglit.

Tema täidab soovid.

Saad suhkrukringlit.

Ja saad päiksetoonid.

Siis kiirgad

nii, et teised näevad.

Öö. See piinav!

Muutub suureks päevaks.

/Allikas: Sirp, 9. märts 2007/

* Henri Joseph Armand Cambon (22. veebr 1819 - 14. jaan 1885) oli prantsuse kunstnik. Ingres'i õpilane, sõber ja järgija.

Ingliga kell

Ingliga kell

Ciudad Reali (Castilla–La Mancha)

vanas raekojas.

KAITSEJA INGEL   

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, walwa mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind wõta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrwas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

/Madame Tastu järel prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43/

Allikas: http://sonett.ee/kaitseja-ingel/

Albert Lázaro-Tinauti foto, veebr 2016.
Aitäh!

999. - "Tänulikuks, maailm, jään ma sulle...".

Marc Chagall
"Abraham ja kolm inglit"
Sarjast "Piibliillustratsioonid".
/1960. Chagalli muuseum Nice'is/

* * *
Sergei Jessenin

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
“Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.”

Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.
(17. augustil 1925)
 /Kogust "Luuletused", Tln 1970. Tlk Artur Alliksaar./

***
Сергей Есенин

Жизнь — обман с чарующей тоскою,
Оттого так и сильна она,
Что своею грубою рукою
Роковые пишет письмена.

Я всегда, когда глаза закрою,
Говорю: «Лишь сердце потревожь,
Жизнь — обман, но и она порою
Украшает радостями ложь.

Обратись лицом к седому небу,
По луне гадая о судьбе,
Успокойся, смертный, и не требуй
Правды той, что не нужна тебе».

Хорошо в черемуховой вьюге
Думать так, что эта жизнь — стезя.
Пусть обманут легкие подруги,
Пусть изменят легкие друзья.

Пусть меня ласкают нежным словом,
Пусть острее бритвы злой язык.
Я живу давно на все готовым,
Ко всему безжалостно привык.

Холодят мне душу эти выси,
Нет тепла от звездного огня.
Те, кого любил я, отреклися,
Кем я жил — забыли про меня.

Но и все ж, теснимый и гонимый,
Я, смотря с улыбкой на зарю,
На земле, мне близкой и любимой,
Эту жизнь за все благодарю.
(17 августа 1925)

Postkaart (Prantsusmaa, 2003) minu kogust. / Postcard from my collection.
999. 

Taevaredel

Kui inglitel on tiivad, miks nad siis ei lenda, vaid tulevad maa peale redelit mööda?

Marc Chagall

"Jakobi redel"

/1973, erakogus./

Jakob, su uni mul meele jäi:

kivil kuis magasid kahupäi,

ingleid siis üles ja alla käis,

seisis Jehoova - käed õnnistust täis.

Jakob, su uni mul meele jäi.

/Marie Underi ballaadist "Tuudaimimarjad",

valikkogust "Mu süda laulab", Tln 1981./

... aeg-ajalt pudeneb inglite elust hetki ...

"Maarja kuulutus: peaingel Gabriel"

(tundmatu kunstniku töö, 1654;

Jumalaema kirik /Cathédrale Notre-Dame/, Moulins, Prantsusmaa.)

Ja kaks inglikuju - peainglid - Püha Südame kirikust /Église du Sacré-Coeur/, Moulins, Prantsusmaa:

Kõik fotod: © Albert Lázaro-Tinaut, september 2014.
Aitäh Albertile fotode eest!
Gracias Albert!

"Vahel olen ma unelenud, et aeg-ajalt pudeneb inglite elust hetki, 

mis laskuvad siia alla, et läbida inimeste saatus."

/Victor Hugo "Hüljatud", ptk "Süda kivi all"./

980.

Poeesia, ilu ja armastus

Franz Lefler
"Poeesia allegooria"
1876. Augsburgi Riigiteater.

KOLM OHET

Mida selgemat saaksin teile öelda:
aja sulniks teeb ploomipuude hõrk-imeline kord,
puhakem siis, toetagem seljad vastu siidjat koort.

Franz Lefler
"Ilu sünd"
1876. Augsburgi Riigiteater.

 *
Vandlilehvikuga naine vallandab oma juuksed
õielehtede sajus. Ta laulab. Ta vaikib.
Mida ihkavad öelda tema sõnad? Mida tähendab tema külluslik vaikus?

Franz Lefler
"Armuunistus"

 

*
Kimalaste tasased viisid,
nende kohal mesilaste kaebelaul.
Mu maja on täis naervaid sõpru, kes mind armastavad.
/Athanase Vantchev de Thracy  luuletus "Kolm ohet" ("Trois soupirs")
kogust "Vinum mysticum"  (e. k 2011, tlk Jüri Talvet). /

 

* Franz Lefler (1831–1898) oli Austria kunstnik, kelle maalid on enamasti allegoorilise sisuga.

"...toidulaud ja tulease..."

Eugène Delacroix
"Miikaeli võitlus draakoniga"
(1849-1861, Pariis)

PROHVET
(katkendid)
Kahlil Gibran

* * *
Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.

Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.

Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.

* * *
Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.

Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.

Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.
(Tõlkinud Doris Kareva, kirjastus HUMA, 1997)

* Ferdinand Victor Eugène Delacroix (26. aprill 1798 - 13. august 1863) oli prantsuse kõige tuntum romantistlik maalikunstnik ja graafik.

Jumalik armastus, inimlik üksindus

Moulins'i Meister
"Moulins'i triptühhon"

U 1498. a. Moulins'i katedraal.

"... need, keda üksindus rõhub, pidagu meeles: elu kõige tähtsamatel hetkedel oleme alati üksi. Nagu laps emaihust ilmale tulles: pole tähtis, kui palju inimesi on tema ümber, otsuse elada saab teha ainult tema ise. Nagu kunstnik oma teose ees: et töö saaks tõesti hea, peab ta olema vaikselt ja kuulama vaid inglite keelt. Nagu me kõik, seistes kord silmitsi surmaga, Kutsumata Külalisega: oma elu kõige tähtsamal ja kardetumal hetkel oleme üksi. Nii nagu Armastus on jumalik, nõnda on üksindus inimlik. Ja neile, kes mõistavad elamise imet, on need mõlemad sõbralikult koos.”

/Paulo Coelho "Accra käsikiri"/

* Moulins'i Meistrina (pr Maître de Moulins) tuntud kunstnik on tõenäoliselt Jean Hey (ka Hay; u 1475-1505), pärit arvatavasti Madalmaadelt, töötanud põhiliselt Prantsusmaal Bourbonide õukonnas. Moulins'i katedraali triptühhon on tema tuntuim töö, millest siinse blogi temaatikasse sobib eriti keskosa - madonna lapse ja inglitega. Äärepaneelidel on Prantsusmaa tollased ülikud.

Postkaart (Prantsuse, 2013) minu kogust. / Postcard from my collection.
Aitäh Albertile postkaardi eest!
Gracias, Albert!
filateliacultura.blogspot.com