Eesti taevaskäijad

"Taevaskäijad" on Fr. R. Kreutzwaldi enda sõnul "ajalooline visand eesti rahvaelust", kirjutatud 1846. aastal.

Selles kirjeldab tarkmees usuliikumist, mis umbes 1813. aastast Eestimaad valitsenud: "somnambulism, mis magajad - tavaliselt olid need naissoost - vahete-vahel maast lahti tõmbas ja neile - nagu Muhamedi õnnelikele prohveteile - taevastest regioonides rõõmu valmistas".... "meie magajad kinnitasid ühel häälel, et nad olevat tõeliselt ja oma kehalises olemises taevasse tõstetud ja seal isiklikult läbi elanud kõik hiljem jutustatava".

Siinse blogi seisukohalt pakub huvi mitte niivõrd Kreutzwaldi sarkastiline kriitika usumäratsuse kohta, kuivõrd mõni kirjeldus ja ülestähendus, mis huvitaval kombel langeb mõneti kokku näiteks Hildegard von Bingeni ja Emanuel Swedenborgi taevase hierarhia käsitlusega. Aga võib-olla leiab terane lugeja siit ka midagi Dante Põrgust ja Paradiisist tuttavlikku. Sestap kasutan siin pildimaterjalina Gustave Doré (1832 - 1883) illustratsioone Dante "Jumalikule komöödiale", mis Eesti taevaskäijate jutuga huvitavaid seoseod moodustavad.

Kreutzwald: "Vaevalt kõlas teade ühest tütarlapsest, kes olevat jumaliku inspiratsiooni läbi saanud võime teateid anda tulevaste asjade kohta, kuna ta olevat ingli saatel õndsate ja hukkamõistetute asupaika külastanud ja kõiges isiklikult veendunud - nii nähti kohe vagasid risti ette löömas ja peatselt igast küljest järele jooksmas sellele uuele Iisraelist tõusnud tähele."

"See oli 1813. aasta hilissügisel, kui Rakvere maakonnas esile tõusis esimene imelaps; umbes nelja nädal pärast ulatus nende arv juba poole tosinani!....

... Tütarlapsed kahe- kuni viieteistkümnenda eluaastani, pärast ka mõned vagatsevad hüsteerilised naised võtsid ette pühi rännakuid taevasse. Algpõhjused, millega nad selleni jõudsid, olid mitmesugused...."

Vana-Sõmeru Raudvere küla ohvrikivi juures uinunud imelapse juurde astunud ingel nõudmisega "Tule minuga taevasse!". Esimese kutse järel ei julgenud laps minna, aga kui ingel teisel ööl jälle tema juurde ilmus, läks ta julgesti kaasa. Teistele imelastele oli palve ajal kellegi hääl öelnud, et nad on välja valitud suuremate asjade jaoks kui selle maailma kohustused.

Kreutzwald: "Polnud tõepoolest midagi lõbusamat, kui kuulata niisuguste fanaatikute taevakirjeldusi. Seal leidus mitmesuguseid osakondi, millesse hinged olid paigutatud nende õndsuse erinevate astmete järgi.

EESRUUM oli tavaliselt üsna pime, seal ei näinud midagi, kuuldus ainult vaeste hingede ohkamist ja tasast soigumist. Seal eesruumis oli poolvagade prooviaeg, kes sellekohaselt, kuidas nad oskasid armuperioodi kasutada, jõudsid kas paremasse taevasse või pidid rändama põrgusse.
 
TEINE taevas oli udukarva, siin võis juba üldjoontes eraldada lähemal seisvaid figuure, kuid seegi taevas ei pakkunud oma elanikele mingit erilist õndsust, ainult edasijõudmine oli igaühele vaba, aja jooksul võidi hea ülalpidamisega kõrgemale saada.
 
KOLMAS taevas moodustas pika koridori, mõlemast küljest piiratud hulga põlevate ahjudega; elanikke oli napilt; vähesed siinasuvad hinged, palvemajade ettelugejad, omasid kõrgele seintele ülesseatud laudseid istmeid (lavad), kust nad pidasid meeltülendavaid jutlusi möödaminejaile, keda toodi üle teisest taevast. Põlevad ahjud pidid neile meenutama põrgut, mille nad oleksid tõepoolest teeninud, kui neile poleks osaks saanud õndsus Kristuse ennastohverdava teene läbi. Ka mõned inglid olid külaskäigul ettelugejate juures ja elasid viimastega väga usalduslikus vahekorras.
 
NELJAS taevas oli helesinine ja  moodustas peatuspaiga mõnele alamat sorti  inglile ja paljudele hingedele. Siin elutsejad nautisid mugavat elu ja maitsesid kestvalt dolce far niente! (it k, magus mittemidagitegemine) --
 

VIIES taevas, kollakasvalge, oli peatuspaigaks vagadele, süütuile lastele ja paljudele inglitele, kellest viimased mängisid haljal murul lastega kurni! Maasikaid ebaharilikus suuruses, mesikärgi, pähkleid ja muid seesuguseid maiustusi tarvitati toiduks jne. Vahete-vahel ilmus ka jumalaema Maria ja tõi lastele kaasa kõiksuguseid ilusaid mänguasju."

/Siinkohal mainib Kreutzwald vahemärkusena, et lühikest aega enne seda ilmutust (näit 1823. a Tallinnas) tsirkuleeris eesti palvemajades "taevast langenud kiri", milles oli mitmel puhul kõnet emast Mariast ja pühakutest./

"KUUES taevas, helepunane, oli täidetud väljavalitud õndsatega /nn Lepna rahvas, nagu vagasid kutsuti üldnimega, mis pärines kuulsa palvemajaga Lepna külast Rakvere mõisas/ ja paljude kõrgemate inglitega. Õndsad kandsid roospunaseid Kristuse veres värvitud, inglid aga valgeid säravaid riideid. Siin kuuldus kestvalt kõlamas taevalikke kiidulaule kõigevägevama auks, inglid lõid aeg-ajalt pasunatega sekka jne.

SEITSMES taevas, kus issand ise aujärjel istus, oli päikesevärvi, selles olid kõrgemail ingleil elukohad jumala läheduses, kuna vanemad pühakud sinna ainult suuremail pidupäevadel ligi pääsesid."

Taevaskäijaid lubati algul vaadata seitsmendat taevast ainult läbi poolsuletud ukse, et valgus neid päris ei pimestaks. Hiljem pääsesid paar taevaskäijat ka jumala juurde isiklikule audientsile, olles enne lubanud juhtivale inglile jumalaga peetud jutuajamist saladuses hoida.

Kreutzwaldi sõnul kirjeldanud üks 12-aastane tüdruk jumalat nii: "Jumal on juba üks vanakas, keskmise kasvuga mees, aga ei olnud tema ehtes ilu ühtigi leida: üks vana vesihall kuueke seljas ja vana kübaralotike peas."

O. W. Masing on Hagerist saanud aga järgmise kirjalduse: ""Jumal olevat üks väike, kuivetanud, tilluke, vaene, vana mehike lõpmata pika ninaga!"

Kellele eespool olev jutt huvi pakkus, sellele soovitan, et ta loeks Kreutzwaldi "Taevaskäijaid" tervikuna. Siinsed tsitaadid on pärit 1953. aastal Tallinnas ilmunud raamatust "Maailm ja mõnda".

Pildid: Gustav Dore illustratsioonid Dante "Jumaliku komöödia" osale "Paradiis".

Kõigiti kaunis raamat

Margaret Barkeri raamat "Inglid. Kunst, ajalugu, ilmutused" on üks kaunimaid hiljuti eestikeelses tõlkes ilmunud ingliraamatuid. Selle blogi temaatikaga haakub ta ülihästi, sest millest muust siingi juttu on, kui mitte kunstist, ajaloost ja ilmutustest, küll veidi teistsugusest vaatenurgast, kui heebrea keele teadlase ja piibliuurija uurimus juudi ja kristlikus pärimuses esinevatest inglitest seda teeb.

Raamat sisaldab üle 170 illustratsiooni ­– maali, fresko, vitraaži, ikooni ja skulptuuri, ning üle 100 tsitaadi, esseid inglitest muistses ja tänapäeva kultuuris: inglid Piiblis ja jumalateenistusel, inglite liigitus, kaitseinglid, inglid kosmoloogias ning ilmutustes.

Tegemist ei ole ninnunännutavalt magusaks kalduva kerge lugemisega. Pole ka liigset usufanatismi. On kaasamõtlemist loov ja teadmisi lisav, südant ja hinge soojendav ning innustav raamat.

Nii kokkuvõtlikku ja samas põhjalikku Tarkuse ingli Sophia ja tema maapealse väljendaja neitsi Maarja käsitlust pole ma kuskilt lugema sattunud, samuti annab teos teavet inglite liturgiatest, mis on inimesteni jõudnud, sellest, kuidas "nagu üleval nii ka all" on kõlanud inglite ülistuslaul Kõigeväelisele, sellest, kuidas varakristlased olid inglitega otsesuhtluses ja kuidas inimestest on aegade jooksul mõnigi kord ka inglid saanud. Ja paljust muust.
Varrakult igatahes hea raamatuvalik.

Huvitaval kombel on autor või raamatukujundaja kaanele valinud samad saatesõnad, mis teisegi ilusa eesti keelde tõlgitud kunstiraamatu "Inglid. Tarkus. Ravimine. Saatus" kirjutaja Christine Astell:

"Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel." (Psalm 91).

Suuremal pildil on raamatu kaanele pandud sinised inglid nii, nagu nad on mu kogus postkaardil, mis on repro tundmatu Prantsuse kunstniku tööst "Madonna lapsega", u 1395, hoiul Londonis National Gallery´is.

Inglid islami teoloogias

Usk inglitesse on islami teoloogias tähtsal kohal. Veel suurem on selle tähendus rahvausundis. Tuge selleks leitakse paljudest Koraani kirjakohtadest.

Tähtsaim ingel on Gaabriel (ka "Püha vaim" ja "Usalduse vaim"), kelle kaudu jõuab prohvetiteni ilmutus.
Miikaeli võimu all on loodusjõud ja toidu andmine.

Nendega võrdväeline on Israfil (Raafael), kelle pea ulatub Jumala aujärjeni ja jalad alla seitsmenda maani ning kel on neli tiiba. Kui enne viimset kohtupäeva kõik olendid, nende hulgas ka inglid, on surnud, siis äratatakse esimesena üles Israfil, kes kuulutab oma pasunaga kohtumõistmise algust.

Kõikidest inglitest ja taevavägedest hirmsaim on surmaingel Azrail, kel on kosmilised mõõtmed ning 4000 keelte ja silmadega tiiba. Kui Jumala tahte kirjatahvlilt on inimese nimi kustutatud, rebib tema inimesest hinge - uskmatu puhul teeb ta seda julmalt, uskliku puhul leebelt.

Hauas võtavad inimest vastu küsijad inglid Munkar ja Nakir, kes katsuvad järele tema usku. Kui seda napib, saab ta nuhelda.

Ka oma elu vältel on inimene inglite kaitse all. Mõnikord arvatakse neid olevat kaks, mõnikord neli, ajuti ka rohkem. Inimese paremal ja vasakul õlal istuvad kirjutajad inglid - paremal õlal paneb ingel kirja inimese head, vasakul õlal halvad teod.

Lisaks maailma käekäiku juhtivatele ja inimest kaitsvatele inglitele, kes toimivad Jumala tahtmist mööda, on veel loendamatul hulgal ingleid, kes kiidavadJumalat. Neid liigitatakse sageli koorideks, mis on vastavuses seitsme taevaga; kõige kõrgemal on neli taevaolendit, kes kannavad Jumala aujärge. 19 inglit valvavad põrgut.

Muhammad ei lubanud inglitele omistada sootunnuseid ega pidada neid "Allahi tütardeks".

Inglid on loodud valgusest ja koosnevad osadeks jagunematust ning seetõttu igavesest peenimast ainest. Nad teavad ainult seda, mis jumal neile teada annab, ega ole võimelised täiustuma.

Annemarie Schimmeli raamatu "Islam" põhjal.

Vaata ka siit.

EDIT 11. jaan 2015: Lisan siia blogist "The Tale Of My Heart" väga sisuka teksti inglitest islami uskumustes:
Islamic Beliefs About Angels
https://justsimplyinlove.wordpress.com/2012/11/27/islamic-beliefs-about-angels/

Veel "Inglite mässust"

..." Jah, jumal on pannud kaitsevaimud meid valvama. Nad tulevad meie juurde jumala andidega koormatult ja nad lähevad tagasi meie tõotuste koormaga. Selline on nende amet."

... "Taevased vaimud võivad võtta endale niisuguse välisilme, mis muudab nad nähtavaks ja meeltega tajutavaks. See väliskuju on reaalne, sest ta on näilik, siin maailmas on näilikkus ainus reaalsus. /.../

Taevased vaimud võivad vabal tahtel valida, kumba sugu nad soovivad, või mõlemaid korraga, aga nad ei saa oma tujude või fantaasia järgi iga hetk kaduda. Nende metamorfoosid alluvad püsivatele seadustele, mida teie ei suuda mõista. /.. ./ Minu tarkus on juba ette kindlaks määranud tunni, mil ma inimestele ilmun. Miski poleks suutnud seda edasi ega tagasi lükata."

Need on vist küll Anatole France´i teravasse satiiri ja omapärasesse koomikasse kalduva "Inglite mässu" kõige lüürilisemad ja mahedamad kohad. Tema eruditsioonist osa saada tahtjatel on muidugi targem kogu teos läbi lugeda. France tuletab meelde, et suured ja õilsad ideed ei tarvitse inimest alati argipäevast kõrgemale tõsta. Argielu labasusega on sageli hoopis raskem võidelda kui selle maailma vägevatega.

Peale Eugéne Delacroix´ kuulsa Inglite kabeli ja taevase viha kuulutajate on "Inglite mässu" saatana kuju loomisel olnud kirjanikule eeskujuks Belgia kunstniku Antoine Wiertzi (1806 – 1865) monumentaalmaal "Inglite mäss", mida France tundis juba lapsepõlvest ning mida ta käis vaatamas ka oma teose kirjutamise ajal.

Kohe pärast ilmumist sattus "Inglite mäss" nende raamatute kirja, mida paavst katoliiklastel lugeda ei lubanud ja mis oli kantud 1559. aastast avaldatud "Index librorum prohibitorum" nimekirja. Keeld tühistati 1966. aastal.

Wiertzi maali "Inglite mäss" pole ma näinud, küll aga annab tema maalimislaadist mõnetise ettekujutuse see maal – "Oleviku asjad Tuleviku mehe ees" (1855).

Inglite tagasitulek

Hoiatus: See tekst siin on väga pikk refereering inglitemaatika ja filosoofia suhteid käsitlevast artiklist, mille autor on Mihhail Epstein - filosoof, kultuuriuurija, kirjandusteadlane, esseist, Atlanta (USA) Emory Ülikooli kultuuriteooria ja vene kirjanduse professor. Vene kirjandusest on tema erilised lemmikud Puškin, Gogol, Dostojevski, vene poeesia. Erilise huvi objekt postmodernism.

Sünd 1950. aastal NLiidus, alma mater Moskva Ülikool, 1990. aastast elab ja töötab USA-s. Väga palju uurimusi väga mitmes valdkonnas. Suur internetifanaatik, kelle sõnul, kui on olemas internet, siis pole kellelgi vaja narkootikume.

Mikhail Epsteini kodulehekülg.

Pildil on üks paljudest internetis leiduvatest modernistlikest inglitest.

INGLITE TAGASITULEK

ANGELISM on religioosse maailmavaate postmodernistlik tüüp, mille keskmes on üleloomulik teadetetooja, ilma kindla osutamiseta teate allikale või sisule.

Inglid jätsid meie maailma maha renessanssi ajajärgul, muutudes poeetide jaoks retooriliseks tegelaseks ja müstikute jaoks teatud parooliks. Mitmeköitelises väljaandes "Läänemaailma suured raamatud" on üles loetud lääne tsivilisatsiooni 102 võtmeteemat, inglid on nende seas tähestiku järgi esikohal, kuid käsitluse arvu järgi viimasel kohal, kusjuures inglikäsitlused on 19.-20. sajandiks peaaegu kadunud.

Ja nüüd tulevad inglid tagasi. Angelism kujunes välja Läänes 20. sajandi lõpus. 1980.-1990. aastatel ilmusid mõned tõsised ja mõjukad filmid ja raamatud, milles inglid on peategelased. 1988. aastal sai neist tuntuimaks saksa lavastaja Wim Wendersi film "Soovi tiivad", mis sai esimese preemia režissuuri eest 40. Cannes`i filmifestivalil ja mille alusel ameeriklased tegid oma "Inglite linna", mille tegevus toimub Los Angeleses (B. Silberling, 1998). Neis filmides embavad inglid inimesi, vaatavad neile silma, naeratavad helget ja nukrat naeratust, milles kõikmõistvus seguneb mõistmatusega, ning ei püüagi inimestele midagi õpetada, ei püüa neile edastada mingit teavet. Inglid muutuvad meesteks, naised muutuvad ingellikeks.

Statistika järgi on ligi 8 miljonit ameeriklast ühel või teisel viisil kohtunud inglitega, kes on neid hoiatanud ohu eest, ravinud terveks surmahaigustest või kutsunud neid endaga kaasa ja aidanud surra selge mõistuse juures ja rahulikult.

Sellest, et inglite uurimine on väljunud esoteerika raamidest ja muutunud igapäevase kultuuri osaks, annavad tunnistust niisugused populaarsed käsitlused nagu "Inglid – väljasurev sugu", "Tervendamine inglite abiga", "Ingliraamat", "Valguse poole", "valguse kuulutajad", "Hinge mure", "Tuli hinges" jt. NBC telesaate "Inglid – salapärased sõnumitoojad" saatejuhi sõnul pole inglid ühelgi teisel ajastul esile kutsunud nii pingelist huvi nagu nüüd.

Neid uusi ingleid ei saa ühetähenduslikult jagada helgeteks ja tumedateks, nad pole oma missioonis kindlad, vaid astuvad inimestega piinavatesse, sageli neile mõistetamatutesse suhetesse. Miks siis kutsuvad inglitele, nende võõrandumisele maapealsest elust ja samas nende kaastundele pühendatud teosed kutsuvad esile nii suure huvi ja lähevad täpselt kokku nüüdiaja hingeseisundiga?

Keskajal oli maailma keskmes Jumal, nüüd on inimene. Nii jumalakesksusel kui ka antropotsentrismil on oma negatiivsed küljed – kiriklik dogmatism või riiklik totalitaarsus: inkvisitsioonilõkked ja koonduslaagrite ahjud. Seepärast on vaja leida midagi keskmist, vaimuhierarhia vahelüli – see ei tohiks olla maapealsest elust liiga eemaldunud teispoolsus, kuid ka mitte liiga maine, et kaoksid kõrgemad orientiirid. Selles hierarhias on keskne koht inglitel, kes on tänapäeva poolreligioosse teadvuse keskmes.

Inglite tagasitulekut on ette valmistanud kogu ajaloo käik. Kui tundus, et ingellik vaim on maapealsest elust tagasipöördumatult ära lennanud, siis on maapealne elu ise muutunud järjest tiivulisemaks ja ingellikumaks selles toimuvate tehniliste protsesside tõttu. Telefonid, telerid, arvutid, lennukid, raketid – kõik need on ingellikud, sest nad tähistavad mõistuse olemasolu isetegutsevates füüsilistes kehades, Just tehnoloogia äärmuslikkus ja kogu kultuurikeskkonna depersonaliseerimine muudab nähtavaks selles peituvad "teised vaimud", keda kutsutakse ingliteks.

(Pildil: Blue Angels - Sinised inglid.)

ANGELISEERIMINE on ajaloo uus faas, mis leiab aset pärast industrialiseerimist, automatiseerimist, atomiseerimist jt modernismiajastu revolutsioonilisi tehnoloogilisi saavutusi. 20. sajandi lõpul polnud tegu enam üksnes hingetu tehnilise võõrandumisega, vaid ka tehnika muinasjutulise, üleloomuliku hingestumisega. See, mida läänetsivilisatsiooni kriitikud marksistid, eksistentsialistid ja humanistid (Heidegger, Sartre, Fromm) käsitasid võõrandumisena, andis postmodernismile tegelikult ingelliku olemuse: läbipaistev keha, kõikjaletungiv hääl, tugevad tiivad. Arhailisete stiihiliste looduslike ning klassikaliste mõistuslike inimlike vormide asemele on tulnud uus võõranduv vaimne ingellik vorm.

Inglid jätsid Euroopa tsivilisatsiooni maha siis, kui langes usk teispoolsusse, kuid nüüd toob tehnoloogia meile taas tagasi sealpoolse ja üleloomuliku. Oma algallikast võõrandunud kujutised, rääkijast võõrandunud hääled, pilvede taha kaduvad hõbedased õhusõidukid – kõik need on tänapäeva tsivilisatsiooni ingellikud elemendid, mis muutuvad veel kummituslikumateks, veel märgilisemateks.

Mateeria kadumine, mida on täheldanud füüsika, ja kõik teaduse ja tehnika saavutused on ellu äratanud nähtamatu. Kui keskaegne inimene satuks meie maailma, siis peaks ta seda inglite asupaigaks, kus üleloomulik väljendub iseliikuvates ja –tegutsevates seadmetes. Kogu maailm on täis nähtamatut teabevõrku, raadio ja telefon edastavad hääle silmapilkselt ühest planeedipaigast teise, just nagu inglihääle, mis kostab ei tea kuskohast, võib-olla õhuvõngetest. Isegi arvuti, millega saab kirjutada ja mis säilitab mu ridu oma mälus, pole lihtsalt masin, mis kergendab füüsilist tööd, vaid on ingellik asi, mis teeb minu asemel suure osa minu mõistuse tööst ja leiab mulle kõikvõimalikku oma mälu sügavusest.

Endisaegsed inglid olid Jumala teenrid, ümbritsesid tema aujärge ja laulsid talle hosiannat. Nüüdisaegses ANGELISMIS Kõigekõrgemat ei nimetata. Nüüdisinglid on sõnumitoojad ilma sõnumita, vaimsed olendid,, kellel pole ühist alget mingi kõigeväelise ja kõikejuhtiva jõu näol. Huvi inglite vastu iseloomustab kaasaegset kultuuri, mis tahab, kuid ei julge muutuda religioosseks. Ingellikkus on postmodernismi vaimne suundumus, mis ei tunnusta üht jumalat ja on läbinud piinava tee läbi ateismi ja agnostitsismi. Nii usk kui uskmatus on juba selja taga...

Alles on jäänud suhtlemine inglitega kui puhaste vaimudega, kes on sama mitmekesised nagu maised kultuurid ja ideed paljukultuurilisest maailmast. Angelism on taevane pluralismi väljund, postmodernismi religioon, mille puhul ühe valitseva ülijumala asemel usutakse paljusid võrdseid ja iseseisvaid vaimolendeid.

Lääne traditsioonilises religioonis allus kogu maailma mitmekesisus Looja tahtele, agnostitsismis oli see mitmekesisus n-ö asi iseneses, nüüd eristame mitmekesisust postmodernistlikult kui paljude individuaalsuste kogumit, mille taga enam ei ole ühtset tahet. Angelism on lääne vaimu uus seiklus, paljususe otsing mitte ainult poliitikas ja kultuuirs, vaid ka üleloomulike jõudude ilmingutes. Inglid, kes on vabastatud keskaja teenimisest, ongi see kõiksuse paljusus.

Samal ajal ei saa angelismi samastada uuspaganlusega, mitme jumala kummardamisega, loodujõudude kultusega. Paganlus teab, kus elavad jumalad, samal ajal, kui angelism ei tunne jumalaid. Kuigi jumalad ja inglid tunduvad sarnased, on erinevus selles, et inglid on läbipaistvad ja vaeslapselikud, samal ajal, kui jumalad valitsevad maad kirglikult ja raevukalt. Paganluse kehalised jumalad rahuldavad ainult marginaalseid ja autsaiderlikke unistusi arhailisest pöördest, Traditsiooni revolutsioonilisest tagasitulekust. Tule ja maa jumalatele kummardamine on raamatulik, uuspaganlus pöördub tagasi lugemike jumalapiltide juurde selle asemel, et liikuda edasi, välja monoteismist ja ateismist.

(Pildil: üks paljudest ingliteemalistest logodest, mis on maailmas väga levinud.)

Angelism on maailmavaateline staadium, mis järgneb ateismile. Inglid ei ole jumalad. Nad on kõigest saadikud, kellel on ununenud, kes neid saatis, või kes varjavad end inimeste eest. Saadikuks olemine ilma saatjata annab neile veidi segase ja võõrandunud ilme. Inglites näeb nüüdisinimene iseennast, sest ta on juba ammu maast lahti ja lendab kuhugi, kusjuures tal puuduvad orientiirid nii taga, kus maa kaob tööstussuitsu, kui ka ees, kus hägustuvad ühe Looja piirjooned. Inglid on just seepärast praegu aktuaalsed, et neil puudub keha, et nad kulgevad maa piirialadel, ületades seda piiri harva ja ka siis oma hirmust või riskist tingituna. Erinevalt judaismi, kristluse, islami ühest Jumalast puudub neil ühine olemus ja loov tahe.

Inglite põlvnemine on ebaselge ja ei saagi kunagi selgeks, nad on ainult millegi esindajad. Millegi, mis end kunagi ai avalda. Inglid on ainult jäljed, millel pole jälgede tegijaid – need jäljed viivad teispoolsusse, kuid ei anna tunnistust selle olemasolust.

Angelismi puhul on niisiis jäljed, mille tegijaid me ei tea, ja saadikud, keda pole keegi saatnud. Angelism on maailma põhjendamatus, sest isegi sealpoolsed jõud, kes peaksid teda selgitama ja looma, on päritoluta, jumaliku algeta ning seega teisesed, edasiandvad. See pidev edasiandmine, saatjata saadikuks olemine moodustabki postmodernismi väsimuse ja suletud ringi.

Kuulujutte antakse edasi, kuid nende allikat pole – need on lihtsalt juba algusest peale nagu kuskilt juba kuuldud. Inglid on kuulujutud teispoolsetest maailmadest, kuid me ei tea, kes on need kuulujutud lendu lasknud, millele need vastavad ja kes või mis nende taga seisab.

Angelism on usu loomine pärast seda, kui usk on ilma jäänud millestki olemuslikust ja vajalikust. Usk inglitesse on religioosse aru otsing, soov leida kokkupuudet usu ja uskmatuse vahel, mida pole kunagi võimalik kokku panna, sest nende vahel on alati erinevus. Kuid seda erinevust saab vähendada. Just sellele kitsale kokkupuutealale ilmuvad inglid, kui rohked võimalused usuks, mis on kaotanud ilmeksimatuse ja sunduse.

Postmodernismi ajal on ainsaks usu võimalikkuseks uskumine võimalikkusse, inglitesse ilma Jumalata, sõnumitoojatesse ilma Sõnumita, sealt kuskilt siia tulevatesse kuulujuttudesse Ilmutuse asemel.

Inglid eesti rahvausundis

Huvitavat lugemist:

Ülo Valk "Inglid eesti rahvausundis"

Taevase viha kuulutajad

Delacroix´ "Jakobi heitlus ingliga"

Sellele jõulisele maalile ja Delacroix´ (1799-1863) teoste inglitele üldse on parima iseloomustuse andnud Anatole France (1844-1924) oma viimases romaanis "Inglite mäss", kus abee Patouille Saint-Sulpice´i kiriku Inglite kabelis küsib:

"...miks on kunstnik siin seinal kujutanud ainult vihaseid ingleid? Ma ... ei näe siin muud kui ainult taevase viha kuulutajaid ja jumaliku kättemaksu täidesaatjaid. Jumal tahab, et teda kardetaks, kuid ta tahab ka, et teda armastataks. ... Kõige enam aga meeldiks igaühele näha siin neid taevasi kaitsjaid, keda jumal saadab kõigi juurde, kes tema nimel ristitud. Igaühel meist on oma kaitseingel, see saadab meid igal sammul, lohutab ja toetab meid. Küll oleks meeldiv imetleda siin selles kabelis neid võluvaid vaime ja nende hurmavaid kujusid!"

"Ah, härra abee!" vastas Gaetan, "tuleb leppida sellega, mis on. Delacroix ei olnud õrnahingeline. ... selle suurvaimu maalid lõhnavad väävli järele. Vaadake neid ingleid, nende ülevat, ent siiski sünget ilu, uhkeid ja metsikuid androgüüne, julmi noormehi, kes tõstavad Heeliodorose kohale kättemaksuvitsad, siis veel seda noort salapärast maadlejat, kes on haaranud esiisal puusadest...""

Teistsuguse iseloomuga on Delacroix´ maal Kristusest oliiviaias, kus inglid on nukrad, kurvastavad, nagu teades ette, mis toimuma hakkab.

Inglid kui salaagendid ajalookroonikates

"Ingellikud kroonikad" (Chroniques angéliques) on prantsuse kirjaniku Vladimir Volkoffi (1932 – 2005) novellikogu. Volkoff oli Vene valgeemigrantide järeltulija, helilooja Tšaikovski kauge sugulane, kirjutas prantsuse keeles ja eelkõige prantslaste jaoks. Oli oma loomingus üpris irooniline, nagu ka enne teda Anatole France oma "Inglite mässus". Võiks öelda, et ta kirjutas sellest, kuidas taevased väed on mõjutanud maailma ajalugu.

Mina lugesin teda venekeelses tõlkes (Amfora, 2002), kuid nauditav oli seegi. See tõlge oli vene lugejate esmatutvus Volkoffiga, kelle raamatud olid nõukaajal keelatute nimistus.

Alustuseks kirjutas ta oma kaitseinglile, kelle olemasolus ta pole kindel, aga keda ta ometi kutsub iga päev. Kirjaniku ema õpetas teda palvetama: "Kaitseingel, kelle on mulle saatnud Jumal, andesta mulle kõik, millega ma sind möödunud päeval kurvastasin, ja aita mul kohata uut päeva sinu rahustamiseks ja minu hinge päästmiseks."

Üheks raamatu lähtepunktiks on kindlasti tõdemus, et inglile pole midagi inimlikku võõras; et (nagu on öelnud üks prantsuse filosoof) ingli kombel mõtlemine tähendab inimeste tegude üle mõtlemist ingli vaatevinklist, mis võib olla väga kasulik ja efektiivne mõtlemise vorm.

Raamatus on 12 novelli, milles tegutsevad inglid. Olles põhjalikult käsitlenud "spionaaži metafüüsikat", arendas Volkoff hüpoteesi, mille kohaselt Jumal kasutab oma sõnumitoojaid "salaagentidena", saates neid lahendama maapealseid keerukaid olukordi. Nii aitavad nad Aleksandrias 72 targal tõlkida Moosese raamatut, jälgivad Juudase teekonda, osalevad keiser Nikolai I ja kirjanik Fjodor Dostojevski jutuajamises, tegelevad hirmuäratavate Dzeržinski ja Leniniga – seda kõike prantslasliku elegantsi ja kultuuriteadmiste tarkusega.

Vladimir Volkoffi elulugu.

Laul Maarjale

Laul üle aegade... Luciano Pavarotti ja Schuberti "Ave Maria".

Maarja on kehastanud jumalikku naispoolt läbi paljude elude. Atlantises olevat ta olnud kristallidega tervendaja, Mesopotaamias kuujumalanna Ištar, Egiptuses Isis, Kreekas kuu- ja loodusejumalanna Diana. Tema olulisim roll uuemas ajaloos on olla neitsi Maarja, Jeesus Kristuse ema.

"Nii rooma- kui kreekakatoliku kirikus austatakse eraldi veel Maarjat, Jeesuse ema. Ta kostab inimeste eest Jumala palge ees ja teda nimetatakse sageli Jumalaemaks. Maarja kultus on sarnane mõnele maaema kultusele ning tekkis vajadusest emaduse sümboli järele." (Raamatust "Kogu maailma märgid & sümbolid".)

Inglikäsitlustes on Maarja peaingel Rafaeli kaksikleek. Inglite Kuningannana toob ta tervendust ja armastust ning teda iseloomustav värv on helesinine.

Diana Cooper kirjutab: "Rahulik, puhas ja kaastundlik palve kutsub kohale Inglite Kuninganna ja annab talle võimaluse korda saata imesid."

Inglipiltide sõpradele

Palju inglipilte ja rohkesti teavet inglite kohta on veebilehel Angels on the Web.
Head tutvumist!

Peainglid varajases Bütsantsi kunstis

“Eriti selgesti ilmneb antiikaja pärand Nikaias asuvas peaingleid kujutavas mosaiigis. Bütsantsi ikonograafias on ingel mingi pooleldi inimesetaoline, pooleldi jumalik kuju. Nikaia mosaiikidel kannavad peainglid keiserliku ihukaitseväe raskeid brokaatrõivaid. Nende figuurid on jäigad ja vähe ilmekad, näod seevastu aga hämmastavalt sarmikad ja vaimustavad. Castel Serpio kiriku freskode kõrval on need mosaiigid üllaimad kõikidest teadaolevatest varabütsantsi maalikunsti teostest. Nad annavad ettekujutuse parimate bütsantsi meistrite püüdlustest ja saavutustest. Oma elulisuselt ja võluvuselt ei jää Nikaia inglid maha parimatest antiikaja portreedest. Me näeme näo õrna ovaali, avarat laupa, vabalt alla langevaid juukseid, suuri, ripsmetest pooleldi kaetud silmi, pikavõitu nina ning meelelisi huuli. Sellele kõigele on antud hingestatud ilu vorm, mille kõrval hilisantiikaja portreed näivad liiga raskete ja maistena.”
M. V. Alpatov “Kunstiajalugu I. Vana- ja keskaja kunst.” Tallinn 1973

Vihje lendamisele

El Grecoga seostub üks ilusamaid mõtteavaldusi inglite tiibadest, mida ma lugenud olen:

Ramón Gómez de la Serna raamatust “El Greco”,
Tallinn 1990. Raamat ise on kirjutatud 1930. aastatel.
Ptk “Religioossed maalid”.

“Hispaanlane on realist ja sellepärast maalis Hispaaniast tulvil El Greco oma inglitele suured tiivad, mille pärast tal Inkvisitsiooniga oli vägagi rahutusttekitav mõttevahetus. El Greco tahtis oma ingleist teha lendurid, esimesed lendurid maailmas, kes oma tiibu kasutades teostaksid ookeanilende. Eeterlikku, müstilist ja vaimset tahtis El Greco ühendada mingi kindla baasiga teetus atmosfääris, ja see hispaanialikult barokne liialdus asetas ta traagilisse olukorda.

Inkvisitsioon oli ahne leidma mässumeelsust, uuenduslikkust, teisitimõtlemist. Taevaste olendite hierarhiaid ei tohi jätta tähele panemata. Iga hierarhia koosneb kolmest koorist. Esimesse kuuluvad seeravid, keerubid ja aujärjed. Teise valitsused, väed ja võimud. Kolmandasse ülemused, peainglid ja lihtinglid. Igaühel on ise värvi tiivad ja mõned on tiibadeta. Jesaja (6,2) kõneleb kuuetiivulistest inglitest: “Kahega katavad nad oma palet, kahega oma jalgu ja kahega lendavad.”

Kuidas küll ilmuksid need vooruslikud ja ülitiivulised inglid Inkvisitsiooni ette? Inkvisitsioon oli ahne leidma mässumeelsust, uuenduslikkust, teisitimõtlemist. Valiti inglite teema, et uurimisel selgeks teha tema inglite alast teadmust. Esimesed El Greco kujutlusvõimest kohkunud olid ju inkvisiitorid, ja nad kaitsesid end tema fantaasia-avaruste eest karmusega. Nad kuhjasid küsimusi, et ise süüvida, lausa vajuda ingliteilma.

Himur hullus, mille inglid esile kutsusid, lõi inkvisiitoreile pähe. Nad oleksid tahtnud, et maalija neid juhataks senitundmatu müsteeriumi sisse. Ülim õrnus ja vandlivalevus oli valitsus-ingleis, ja nende tiivad embavad õhku nii leebelt, nagu pikad valged käed. Aujärg-inglid põlvitasid nagu vastustamatud võrgutajad, ja võim-inglid on ranged, aga neil on rühikas keha ja tressidega tiivad. Karmid kohtumõistjad tahavad üha äratada elu, muuta seda erutavamaks, õhutada salajasi vaiste.

El Greco toodi tribunali ette inglite teotajana, et kohtunikud temalt kuulda saaksid, kuidas see teotamine käib. El Greco käitus tagasihoidlikult. Ta ei tahtnud avaldada oma salajast kunstnikurõõmu ega oma ilmutuse müsteeriumi. Ta andis ainult tunnistust oma austusest inglite vastu ja kinnitas, et maalis neile suured tiivad karskuse pärast: nendega saavad nad paremini katta oma häbedust ja ka taevas pikki vahemaid lennata.

Igasuguste inglite uurimine tekitab mõtteid kahtlastest kaunitaridest, saatuslikest naistest, õhulistest noorukitest, kelle õhulisuse tagant kõlvatus välja ei paista, aga igatahes tekitab iharust. Niisuguses inglikooride paraadis on vältimatult eos iludusvõistlused ja nende tiibade all kätkeb mõndagi öeldamatut.

See, mida Inkvisitsioon haudus oma tigedas seniilsuses, puhkes inglite asjus ennenägematuks raevuks ja erutas üles kunstniku rahutu hinge, et veel selgemini unelda inglitest ja naudelda nende olemasolu. El Greco oli ohvri eest ja arutledes inglite üle silitasid inkvisiitorid omaenda sulgi.

El Grecole ei teinud rõõmu, et tal oli tulnud toimida inglite asjus erutajana, tuua nende siidikahinat vanade mustas rüüs saatürite sekka.

“Mispärast maalisite ingleid nii suurte tiibadega?”

“Et nad püsiksid taevas, et nad üleval liuelda saaksid.”

“Ja kas te ei saa aru, et inglid lendavad rohkem Jumala armust kui oma tiibade jõust?”

“Tahtsin rõhutada sümboolset suurust.”

“Selleks oleksid sobinud just väikesed tiivad, mis on luulelisemad kui suured.”

“Minu piltidel nõuab taust just nii suuri…”

“Ja veel: kuidas te olete maalinud seeraveid?”

“Ilusamatena, suuremate tiibadega, tiibadega kõigis värvitoonides…”

“Parem, kui te neid ei maaliks… Tänasest alates ei tohi teie inglitel olla suuremaid tiibu kui vooruslik peleriin.”

“Andku härrad kohtunikud andeks, aga kunstniku inspiratsioon on nagu ilmutus, ja mina maalin ingleid nii, nagu nad ilmuvad.”

Albrecht Düreri melanhooliainglil on samuti tugeva ehitusega tiivad, võimukad tiivad karmide sulgedega, millest on näha, et lennul sahisevad nad nagu lõopistriku omad. Tuleb jagu saada hirmust eriskummalise ees, mis tegelikult on inimese kujutlusvõime looming. Ent Inkvisitsioon ei taha õudust, hirmu, rusuvat tuska, vaid õrnust, abstraktse õhustiku eeterlikkust, petlikkust, mis aitab uskuda.

Võimsate tiibadega inglid muutuvad kotkaiks ja öösiti õudseiks kaarnaiks, tarkadeks ja dramaatilisteks olenditeks, kelle lend röövib mõistuse. Inglite tiivad tahavad öelda, et nad lendavad, aga et nad ei lenda tiibadega. Need on vihje lendamisele, mitte aga lendamisvahend või -riist. Rohked tiivad teevad inglid lindudeks, tiibade puudumine – lasteks. Selles fantasmagoorias on oma loogika, puhas, eeskujulik, peen loogika.

Pigem olid inglid selleks, et kukutada teisi ingleid, kel oli tiibu rohkem, ja võib-olla sellepärast kujutataksegi langenud inglit ülisuurte tiibadega, niisuguste tiibadega, mis talle kasvasid, kui ta oli taas raskustungi võimu alla sattunud.”
Tõlkinud Asta Põldmäe ja Ain Kaalep.

Peaingel Miikael

Miikael või Miha(i)el = "kes on Jumal?", "kes on Jumala sarnane?"

Peaingel Miikael on inimhinge polaarse aspekti sümbol. Ta aitab ebaõnne vastu, annab julgust, jõudu ja positiivseid energiaid, avab inimeste ees spirituaalseid maailmu ja paneb neid mõistma materiaalse mõtlemise negatiivsust.

Miikael aitab taganeda vanadest käitumisviisidest, loobuda materiaalsest mõtteviisist, pühenduda vaimuelule. Miikaeli värv on sinine. Kui vajad kaitset, siis kujutle ennast mähkununa tema sinisesse vaipa või mantlisse, ja sul hakkab kergem, sa muutud julgemaks.

Roomakatoliku kiriku patroonina on Miikael peainglitest kõige võimsam ning ühtlasi ida, idatuule, päikese ja taeva, ristiusu, Iisraeli ning islamimaade valitseja.

Pühaku kombel on Miikaelil võime viibida üheaegselt erinevates paikades.

Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri – peaingel Miikaeli nimepäeva – pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.

29. septembrit nimetatakse püha Miikaeli kõrval kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused Miikaeli ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.

Peaingel Miikael on mõjutanud ajaloosündmusi. Ta ilmus 13-aastasele Jeanne d`Arcile (1412-1431) teatades, et tüdruk on valitud Prantsusmaad vabastama. Ta ilmus ka itaalia pühakule Assisi Franciscusele (1181-1226).

Peainglite juhina on Miikaeli nimetatud vooruste juhiks. Ta juhatab taevast sõjaväge. Samuti kaalub ta lahkujate hingi ja on sel viisil nende tegude üle kohtumõistja. Ta võib hingi ka põrgust päästa.

Juutide jaoks on ta "taeva asevalitseja". 1950. aastal kuulutas paavst Pius XII ta politsei pühaks eeskostjaks. New Age´i jaoks on peaingel Miikael praegu Jumala kõige tähtsam saadik, kes on Maal toimuvaga Veevalaja ajastusse üleminekul tihedalt seotud.

Diana Cooperi raamatust "Ingli ilmutus": "Peaingel Miikael on julguse, jõu ning kaitsega seotud ingel. Kui te kutsute teda, seisab ta teie paremal käel, hoides oma mõõka ning kilpi, olles valmis teid kaitsma. Ta laotab teie üle oma sügavsinise mantli, et kaitsta teid nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Ta on sõdalasest peaingel, vägede ülemjuhataja ning valitseja. Ta annab teile algatusvõimet, tahtejõudu, liikuvust ning elujõudu, et järgida oma teed ning täita oma ülesandeid pingutusteta ning rahulikult. Tema kaksikleek Usk annab teile usku ning eneseusaldust oma missiooni täitmisel. Kui te iganes satute ohtu, kutsuge Miikaeli:

“Ma kutsun sind, võimas peaingel Miikael, ning palun sul seista mu paremal käel. Palun lisa minusse julgust ning jõudu ja aita mul saavutada oma ettevõtmistes positiivseid tulemusi. Palun lõika oma mõõga abil läbi kõik mu negatiivsed energiasidemed ning klammerdumised. Ja aseta oma sinine kaitsev mantel mu üle, nii et ainult kõige kõrgem ning puhtam valgus võiks minu aurasse siseneda. Aitäh.”

Siinkirjutajale meeldib mõte ühest IX sajandi käsikirjast, kus soovitatakse millegi palumisel mõtelda seitsmele peainglile. Miikaeli kohta kirjutatakse selles:
"Hommikul tõustes mõtle Miikaelile ja sulle kingitakse rõõmus päev."

Vanasti oli mihklipäev Eestis pidude ja kooskäimise aeg, tehti ka mihklituld. Eesti rahvakommetes on ka lume nõidumine sel päeval. Tihti püüti taludes karjust hoida kinni esimese lumeni. Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Mihklipäeva ohvriloomad on meil olnud lammas ja kukk. Mihklipäevast algab hingedeaeg.

Siinsel pildil on Miikael võitluses Saatanaga itaalia kunstniku Guido Reni maalil.

Hildegard von Bingen - Spiritus Sanctus

Inglite hierarhia - Hildegard von Bingen

Hildegard von Bingen (1098-1179) rõhutas, et tugines oma avaldustes ainult sellele, mida oli ise näinud, ja et meie maailmakord vastab taevas valitsevale korrale: "Inimeste sotsiaalne kord aimab järele inglite oma, viimane on sellele eeskujuks. Teeb inimene head, saab ta inglite sarnaseks."

"Kuuendal korral näeb Hildegard oma kõige säravama inglinägemuse. Kristliku traditsiooni kohaselt jagatakse inglid üheksasse kategooriasse, mis on jagatud kolmekaupa kolme rühma: inglid, peainglid ja valitsused; ülemused, voorused ja meelevallad; ning kõige tipus troonid, keerubid ja seeravid.
Hildegradi nägemus aga jagab inglid kaheseks, viieseks ja kaheseks grupiks ja tema järgi peegeldub inimloomus inglite hierarhias. Inglid ja peainglid esindavad ihu ja hinge, samal ajal kui keerubid ja seeravid sümboliseerivad vastavalt tarkust ja armastust Jumala vastu. Keskmised viis iseloomustavad viit meelt. Hildegard ütleb, et nägi inglikoore nagu "kroonikujuliselt reastatud sõjaväge" ja illustreeris nägemuse maaliga. Mandalat meenutav maal kujutab ingleid üheksas ringis ümber tühja ruumi, mis sümboliseerib jumalikku kohalolu."
Chr. Astell "Inglid"

"Hierarhia oli tema jaoks väga tähtsal kohal, sest isegi inglite vahel kehtib hierarhia."

Hildegardi versioon ühtib paavst Gregorius Suure (590-604) omaga: üheksat koori ei jaotata kolmeks võrdseks triaadiks, vaid kaheks äärmiseks, viieks keskmiseks (meeled) ja kaheks seesmiseks kooriks. "See kord viitab sellele, et inimese ihu ja hing hoiavad kogu oma jõu abil koos inimese kõiki viit meelt."

Seeravid koos keerubitega kuuluvad kõige seesmisemasse ringi, mis on orienteeritud vaid igavikulisele. Hildegardi järgi põlevad seeravid kui tuli tänu suurele vaimustusele, mida Jumal neis tekitab.
Keerubid on Hildegardi järgi teadjad, üleni täis silmi, "igas silmas on peegel ja igas peeglis üks inimpale" – Jumala tarkuse, prohvetluse kandjad.
Troonid on Hildegardi sõnul puhtakujulised vaimud, kes hõõguvad punaselt nagu hommikune koit.
Ülemustel on Hildegardi järgi inimese nägu ja jalad, nende element on õhk. Nad tegelevad nendest allpool asetsevate inglikooride korrastamisega.
Vooruste elemendiks on vesi. Neil on inimeste näod, kuid õlgadest allpool pole valgusesära tõttu võimalik eristada kehakontuure.
Meelevallad – elemendiks maa. Mitte midagi inimesesarnast, vaid see jumalik valgus, mida inimestel on raske kogeda.
Valitsused on Hildegardi järgi valge marmorina helendavad valgusvaimud, kellel on tuleleekidest ümbritsetud inimpead. Õlgadest allapoole ümbritseb neid rauakarva pilv. Ülesandeks lõpuni kinni hoida õigluse väest.
Peainglite kohta väidab Hildegard von Bingen, et neil on tiivad... rinnal. Samuti ka inglitel, sõnumitoojatel, kes asuvad inimestele kõige lähemal.
Ditte ja Giovanni Bandini "Ingliraamatu" põhjal

Kristliku Kirjastusseltsi Logos koduleheküljelt leiab Hildegard von Bingeni eluloo.

Igal inimesel on ingel

Anselm Grüni raamatu sissejuhatusest (venekeelse väljaande järgi). See ei ole tõlge, vaid vaba refereering

Paljudes religioonides on levinud usk kaitseinglisse. Juba varases kiriklikus traditsioonis, kõrvuti juuditraditsiooniga, on olnud usk sellesse, et Jumal eraldab igale inimesele ingli, kes saadab teda kõikidel teedel sünnist surmani ja pärast surma paradiisi. Veel mõned aastad tagasi naersid akadeemilised teoloogid selle usu välja. Nad nimetasid seda lapsikuks ettekujutuseks, millel pole midagi ühist kirikus räägitavaga. Ajakirja "Der Fokus" andmetel usuvad väga paljud sakslased, et neil on kaitseingel. Nüüdisajal on inimestel inglitesse uskuda kergem kui Jumalasse või Jeesus Kristusesse.

Tänu esoteerikale on muutunud moodsaks rääkida inglitest, keda saab näha, kes saadavad iga inimest ja levitavad inimeste hulgas tähtsaid teadmisi, mis aitavad neil hakkama saada isikliku elu raskustega. Inglid kui nähtus huvitavad paljusid. Kuid mulle tundub, et esoteerika tegeleb liiga palju üleloomulikuga. Kuid siiski äratab see oma ingliraamatutega, kongresside ja seminaridega ingliteemadel ilmalikus maailmas inimese uudishimu selle suhtes, mis ületab meie igapäevaelu banaalsust. Tänu inglitele jõuavad salateadmised meie sageli nii pealiskaudsesse ellu.
Kirjutades raamatut sellest, et igal inimesel on ingel, lähtun ma piiblist. Tuginen piiblilugudele inglitest, kes on tulnud inimest aitama ja talle teed osutama. Ma otsisin välja 24 lugu, mis kaunite poeetiliste stseenidena kirjeldavad, kuidas ingel ilmub väljapääsmatusse olukorda sattunud inimese ette; kuidas inglid kaitsevad inimest ja hoiavad teda ning kuidas nad avavad tema silmad, nägemaks oma eluteed. Tänu niisugustele lugudele mõistame, et inglid ei jäta inimest sellises olukorras üksi, vaid saadavad teda kõigil tema teedel ning annavad kaitset just siis, kui ta on jäänud üksi oma hirmuga.

Ma kirjutan inglitest, kes on meist igaühel, ka terapeutilisest huvist lähtudes. Olen inimestelt sageli kuulnud, et kujutlus inglist nende kõrval on aidanud neil ületada eluraskusi. Lapsepõlvest alates on kujutlus kaitseinglist neid aidanud. Paljusid saadavd kaitseinglid lapseeast alates. Kaitseingel on olnud nende jaoks niisama reaalne nagu nukk või kaisukaru. ...
... Et inimhing terveneks, selleks on tähtis kujutleda, et lapsena polnud ta ümbritsetud mitte ainult inimestest, kes põhjustasid talle valu, vaid et tema kõrval oli alati ingel, kes hoidis teda ja juhtis sinna, kus ta võis rahulikult hingata ja terveneda. Selle asemel, et põdeda haavu, mida meile on tekitanud armastuse puudumine, on parem väljapääs leida üles ingli jälg meie elus. Jälgi õnnistusest ja tervendamisest on võimalik leida igast elust. Neid leiab, küsides endalt: Kus ma võiksin ennast taas tunda lapsena? Kus ma võisin ennast tunda täiesti vabalt ja tegelda oma lemmiktegevusega? Kus olid mu lemmikkohad ja mida ma seal tegin? Missuguseid mänge meeldis mulle kõige rohkem mängida? Kus ma olin mina ise? Nii küsides leian ma, et mu hinges pole mitte ainult valu ja solvumine, vaid et mind juba lapsena on saatnud ingel. Ingel on võimaldanud mul ellu jääda vaatamata hingehaavadele ja kogemuste puudumisele, on aidanud mul jääda terveks ja leida oma tee elus.

Kujutlus sellest, et igal lapsel on kaitseingel, võib aidata lapsevanemaid. Paljud muretsevad selle pärast, kuidas kasvatada oma lapsi õigesti, nii et negatiivsed mõjutused ei viiks neid valele teele, või selle pärast, et lastele tekitatud traumad ei avaldaks mõju nende tulevasele elule. Paljud lapsevanemad, kes püüavad teha kõike nii, nagu õpetatakse kõikvõimalikes psühholoogiaalastes teostes, ei usalda enam omaenese sisetunnet ja nende suhted lastega ainult halvenevad. ...Kujutlus, et igal lapsel on kaitseingel, vabastab vanemad ülemäärasest murest.

Kuid minu raamat pole mitte ainult lapsevanematele, vaid kõigile, kes õpivad tundma omaenese lapsepõlvest saadud kogemusi. ... Ainult teadmised ei aita neil edasi jõuda. Mõistmine, kuskohast on pärit hingehaavad, ei aita neid veel ravida. ... Siin aitabki meenutus inglist, kes aitas neil end hästi tunda, kes vabastas nad ümbruse negatiivsest mõjust, kes võimaldas neil end tunda terviklikuna. Kui leiame üles ingli jäljed oma elus, siis saame teda uuesti üles otsida ja ta on meie kõrval ning abistab meid nagu kunagi varem....

...Esoteerias räägitakse praegu inglitest palju, sest püütakse tõlgendada üleloomulikke nähtusi. Tüüpilistele esoteerilistele ettekujutustele inglitest on avaldanud mõju paganlikud jumalad ja jumalannad, kes valdasid selgeltnägemist. Inglid kuuluvad astraalmaailma ja on peenolendid. Eelistatavalt tuleks inglitest rääkida toetudes kristlikele traditsioonidele. (See väide on igati mõistetav, sest autor on ise benediktiini munk.)

Teoloogid inglitest
Teoloogia on püüdnud viimasel 30 aastal inglite teemat vältida. Teoloogid jaatavad, et piibel eeldab inglite olemasolu, kuid ei kirjelda ega kujuta neid. Inglid olid lihtsalt üks osa tolleaegsetest ettekujutustest maailma kohta, mille telg oli Jumala mõju inimesele. Kuid inglid ise ei omanud kuigi suurt tähtsust. Kristluses on püütud vältida nendest rääkimist. Sellele vastukaaluks on üks osa teoloogidest käsitanud ingleid kui Jumala loomingut. Jumal on nad loonud nii, nagu lõi inimesedki, ja nad teenivad Jumalat.

Inglid on ühtpidi vaimolendid, teisipidi aga isikustatud võim ja jõud. Kirik õpetab, et ingel väljendab Jumala tervendavat ja armastavat lähedust. Võimu ja jõu kehastustena annavad inglid inimestele tööd. Vaimolenditena on nad algusest peale seotud inimvaimuga ja -isiksusega ja mõjutavad tema vaimset olemust ja arengut. Seega ei käsitata ingleid teoloogias eraldatud olenditena, vaid suhetes inimestega.

Püha Augustus on öelnud, et ingel on õppetund, mitte olend. Ingel on Jumala saadik, kelle abil ta saadab inimesele oma teate või kes saadab inimest, avaldades talle mõju, Ingel võib meile ilmneda inimesena või unes või asuda meie hinges. Koht, kus ingliga kohtutakse, on inimhing. Inimene võib alati luua ingleid ja neid ära tunda. Niisuguseid nähtusi on kaunisõnaliselt kirjeldatud. Kuid lähemalt kirik inglite teemat siiski ei käsitle, pidades ebavajalikuks inimese uudishimu inglite suhtes.

nglite abiga ilmutab Jumal meile oma osavõttu ja mõjutab meid. Ta kasutab inglite vaimuenergiat ja meie hinge abistavaid energiaid, aga ka meie kallite kadunute energiat. Inglid on meie jaoks Jumala lähedus. Tänu inglitele muutub Jumalik armastus meile kättesaadavaks. Kristlik traditsioon võimaldab arvata, et ingel sisendab minusse mõtte Jumala lähedusest. Piiblis räägitakse pidevalt inglite seosest unenägudega. Ingel kõneleb minuga unes ja avaldab mulle jumalikke teadmisi. Üks naine rääkis mulle, et ta ei suutnud kuidagi uskuda, et Jumal armastab teda. See mõte ei haakunud temaga jutluste, raamatute ega millegi muu kaudu. Kord aga nägi ta unes, et Hääl ütles talle: "Sa oled mu armas tütar. Ma olen su vastu armuline." Unes omandasid need sõnad tähenduse ja kaalu, ta ei pea neisse uskuma, aga ta teab, et see on tegelikkus. Ingel tõi talle une kaudu teadmise, mis temasse jäi.

Inglid võivad meile ilmuda ka inimestena. Mõni inimene võib meie jaoks olla ingliks, temas tunneme me ära armastava ja abistava Jumaliku läheduse. Ingli kehastumine tegelikkuseks võib väljenduda ka hingevalguses, mis vahel särab meie sisemuses, või nägemuses, mis sünnib meie hinges. Ingli kehastumine on ka minu teadmine mind saatvast kaitseinglist. Mõnikord me ei tea, kas niisugused vaimupildid on meie uni või nägemus või näeme me ingleid tõesti tavalise inimsilmaga. Kuid see pole tähtis. Nii unenäod, nägemused kui kohtumised on alati kogemus, tänu millele inimene kohtub millegagi, mida ta võtab vastu kui inglit, Jumalikku saadikut.

Me ei pea inglitesse uskuma. Ingel pole meie usu objekt. Uskuda saame ainult Jumalat. Kuid tänu inglitele võib meie usk Jumalasse tugevneda. Inglite abil puudutab Jumal meie igapäevaelu. Seepärast saame me temaga kõnelda. Jumal on absoluutne saladus, mida me ei suuda tunnetada. Inglite kaudu näitab ta meile oma suhtumist inimesse. Seepärast võime me rääkida inglitest seoses Jumalaga ja mitte seoses esoteerilise tahtmisega kogeda üleloomulikku....

Psühholoogia vaatevinklist
Evangeelse psühholoogia uurija Ellen Stubbe arendas oma raamatus "Inglid kirjanduses, kunstis ja religioonis" inglise lastepsühholoogi Donald W. Winnicotti õpetust sellest, et inglite olemasolust tuleb rääkida.

Laste välismaailma määravad ära vanemad asjadega, mis on laste ümber ja mis neid huvitavad. Laste sisemaailma moodustavad nende endi fantaasiad. Winnicott tõdeb aga, et on ka nn kolmas mõõde: elamused, mille hulka kuuluvad nii välismaailma kogemused kui ka siseelu. See on ala, mille kohta ei esitata küsimusi, ala, kus laps puhkab ja seostab oma sisemist ja välimist maailma. Sellesse alasse kuuluvad mänguloom, nukk vms, mis aitab lapsel üle saada hirmust pimeduse või tundmatuse ees. See ala aitab lapsel omandada enesekindlust ja kaitstust isegi siis, kui tema kõrval pole ema. Selle kolmanda mõõtme moodustab lapse jaoks mäng, milles väljenduvad lapse fantaasia ja illusioonid. Täiskasvanu puhul on kolmandaks mõõtmeks kunst ja religioon.
Just sellesse kolmandasse mõõtmesse kuuluvad ka inglid. Kujutlus inglitest aitab kujundada inimese sisemina. Ingel toetab lapse habrast hinge, hoiab seda puutumatuna, annab lapsele tähenduse. Stubbe arvates ilmuvad inglid siis, kui meid ähvardab väline või sisemine murdumine. Nende mõju on suunatud meie terviklikkuse hoidmisele. Kuid nad mitte ainult ei kujunda ja hoia alal meie sisemist Mina, vaid annavad sellele võimaluse puutuda kokku Jumalaga. Sellepärast mõistab laps ingleid paremini kui Jumalat ja sellepärast on ka täiskasvanul vahel kergem rääkida inglist kui Jumalast.
Inglid kuuluvad piirialale, mis ühendab maist ja taevalikku, igapäevast ja jumalikku.

C. G. Jungi järgi asendavad inglid sageli puuduvaid vanemaid. Ingel kaitseb last kõige eest. Jungi sõnul on lastel mitte ainult kujutlus emast ja isast, vaid ka kujutlus vanemate arhetüübist – emast ja isast üldiselt. Armastava ja hoolitseva ema arhetüüp muutub lapse kujutluses ingliks. Inglit tegelikkuses ei pruugigi olla, kuid on tema vaimne kehastus...
... Jungi jaoks on inglid hinge äratavad vaimujõud, arhetüüpsed sümbolid, millel on vaimne energia, mis võib mõjuda inimesele ja tema Minale kas tervendavalt või purustavalt.

Ma lähtun sellest, et igal inimesel on ingel. Kuid ma ei kirjelda seda inglit täpselt. Kõikidesse kõnelustesse inglitest peab jääma ruumi fantaasia ja loomingu jaoks. Peab olema ka koht usaldusele, mida tekitab Jumala lähedus. Just siis kui algne usaldus jõuab taevalike mõõtmeteni, saame me inglitest rääkida õigesti. Selleks on vaja mõista kujundlikkuse keelt. Ainult kujundid võivad väljendada, kes on inglid ja mil viisil muutub meie elu nende kaudu helgemaks ja puhtamaks.

Emanuel Swedenborg inglitest

Emanuel Swedenborg (1688-1772)

Tema elust ja tegevusest saab lugeda siit.

Tema tekste saab lugeda siit.

Rootsi teadlane, õpetlane, tuntud loodusteaduste ja tehnika alal oma ajastu Leonardo da Vincina, kes hiljem müstikuna veel kuulsamaks sai. 56-aastaselt sattus unenäos maailmaruumi kõrgematesse sfääridesse. Edaspidi nägemused, transid, inglitega suhtlemine. Kaks aastat pärast oma esimest kogemust astus ta oma juhtivalt ametikohalt tagasi (1747) ja sai Rootsi kuninga võimaldatud stipendiumi najal pühenduda vaimsetele otsingutele.

Tuntumad teosed, milles juttu inglitega seonduvast: "Taevased saladused" 1749, "Taevas ja põrgu" 1758.

Lõi oma inglite hierarhia:
Ingleid on kolme liiki, millest iga liik vastutab üksteise harimise ja juhtimise eest. Inimestele on kõige lähemal "loomulik tasand", mille inglid inimesi elus aitavad.
Teisel tasandil on "vaimsed inglid", kes töötavad üksteisega harmoonias ja õpetavad tingimusteta armastust. Need inglid on tihedalt seotud meie arengu ja kasvamisega.
Kolmas tasand on "jumalikud inglid" - Jumalale kõige lähemal, elu pideva puhtuse ja headuse seisundis.

Inimene on Swedenborgi järgi loodud selleks, et saada ingliks. "Kui meie sisemine osa on vaimne, siis oleme tegelikult inglid taevas. See tähendab, et samal ajal, kui me elame oma füüsilises kehas, elame ka inglite juures, kuigi me pruugi sellest ise midagi teada. Pärast seda, kui me oma füüsiliste kehade juurest lahkuma, läheme inglite juurde tagasi."

Swedenborgi järgi on olemas ka inglite abielud - mitte füüsiline liit, vaid kahe meele ühendus.

Swedenborgi elu Londoni perioodil mõjutas ta tugevasti William Blake´i, kelle jaoks aga ingel ei olnud arenenud inimesest, vaid eraldiolev vaimumaailma sümbol.

Tsitaate Ralph Waldo Emersoni raamatust "Inimkonna esindajad" - ütlusi Swedenborgilt ja Swedenborgist (tegelikult ju Swedenborgi kriitika, mõtted, mille aluseks tema kirjutatu on olnud. RWE raamat ilmus Loomingu Raamatukogus 2005. a Karin Suursalu tõlkes.)

"Me adapteerume lõpmatuseni. Lõplik pole meile meeltmööda, lõplikku me ei armasta, ja loodus ei tunnegi lõppu, kõik mille aeg saab täis, tõuseb kõrgemale tasandile, ja kõik olev pürib daimonlikku ja taevasesse olemisse. Loomejõud kordab nagu helilooja väsimatult lihtsat meloodiat või teemat, kord kõrgemalt, kord madalamalt, kord soolona, kord koorina tuhandeid kordi ühtejärge, kuni laul täidab kogu taeva ja maa."

"Swedenborg: "Inimene on tibatilluke taevas, seotud vaimudemaailmaga ja taevaga. Inimese iga idee ja kiindumus, jah, pisimgi hingeliigutus on inimese enda kujutis. Hinge tunneb ära ühestainsastki mõttest. Jumal on ülima täiuslikkuseni jõudnud inimene."

"Kõik see, mida inglid vaatasid, oli nende silmis taevalik."

"Swedenborg: "Taevas lähenevad inglid järk-järgult nooruskevadele, nii et kõige vanem ingel näeb välja kõige noorem."...

"Mida rohkem ingleid, seda rohkem ruumi." ...

"Inglid otsustavad inimese häälekõla järgi tema armuküllasuse üle, väljendite järgi tema tarkuse üle, südametunnistuse üle tema sõnades sisalduva mõtte järgi."

"See, kes armastab headust, võtab ingleid võõraks vastu, austab aukartust ja elab Jumalas. Mida vähem meil on tegemist oma pattudega, seda parem. Kellelgi meist pole südametunnistuspiinadele aega raisata. "Ainult see tegu on teokas," ütlevad hindud, "mis meid ei kammitse, ainult see teadmine on ehtne, mis meid vabastab, kõik muu ainult kahandab meie jõudu.""

"Taeva saladust hoitakse ajast aega. Mitte ükski ettevaatamatu ega seltsiv ingel pole poetanud poolt sõnagi vastuseks pühakute igatsustele ega surelike hirmudele. Me kuulaksime põlvitades soosikut, kes juhiks kõrgemal tahtel oma mõtteid taevaste vooludega kaasa ja poetaks inimkõrvale vihje, mis ootab siitilmast lahkunud hinge teispoolsuses. Kahtlemata on see kooskõlas parimaga, mis looduses leida on. See ei saa jääda alla Suurmeistri loomingule, mida me juba tunneme, Tema taevakerale ja jumalikele käskudele. See peab olema kirkam kui vikerkaar, püsivam kui mäed, kaunim kui lilled, tõusud ja mõõnad, sügistähtede tõus ja loojak.Ka kõige hurmavam lauluhääl kähiseb nagu tänavalauliku oma, kui kõlab looduse ja vaimu üdini tungiv akord, maa-, mere- ja südamelöök, mis juhib päikese liikumist, veepiisa ja puumahla voolamist."

"Ärgu keegi tulgu ütlema, et ta on kõndinud inglite keskel, ma usuksin teda ainult siis, kui ta teeks oma kõnega minustki ingli. Kas siis peainglid on vähem majesteetlikud ja sulnid kui need, kelle jalg on maa peal astunud? Need inglid, keda maalib Swedenborg, ei ärata meis oma täiusega ja teadmistega mingit imetlust, nad on nagu külapastorid, nende taevas on nagu vabaõhupidu, nagu evangeelne piknik, nagu autasude jagamine vooruslikele põllumeestele, mis on kombeks Prantsusmaal."

Swedenborgi suur huvi unenägude uurimise ja analüüsimise vastu oli seotud inimese psyche ilmingute seletamise püüuga. Tema teejuhtideks piibli lahtimõtestamisel said inglid ja abivalmis vaimud. Teda õpetati surnutega ühendust võtma ja vestlema ning talle tutvustati teispoolsuse maailmu.

Inglid on Swedenborgi kirjelduse järgi inimeste sarnased. Kuid – neil ei ole materiaalset keha, mis päikesekiiri peegeldaks, sellepärast jäävad nad nähtamatuks. Inimene tajub neid vaimusilmas, kusjuures see taju sõltub iga inimese tundlikkuse astmest. Swedenborgi väitel elavad inglid erinevatel tarkuse ja täiuslikkuse astmetel, neil on üks ühine keel ja ka kiri, mis vastab nende omadustele ja hierarhiatasemele. Swedenborg ise olevat inglitega suhelnud mentaalselt – mõttevälgatuste kaudu.

Kaitseinglid saadavad Swedenborgi järgi inimestele positiivset energiat, hoiavad inimesi ohtude ja halbade kalduvuste eest.

Kõik inglid saavad oma võimu Jumalalt, sellepärast ei tule ka inglite heategude eest tänada ja kiita mitte ingleid, vaid üksnes Jumalat. Tegelikult ei olekski tugeva teoloogilise põhjaga Swedenborg saanud ega vist ka söandanud teisiti arvata. Ingleid pidas ta vabadeks olenditeks, kelle jõu allikas on intensiivne armastus. Paljudest inglite ülesannetest on inimese jaoks tähtis see, et ingel saadab inimest läbi elu ja mõjutab teda positiivselt. Läbi elu saadab inimest ka Saatan, kelle mõju olevat inglite omale vastasmärgiline – negatiivne. Iga inimese enda teha on, kumma kasuks ta otsustab – ingli või kuradi.
Kasutatud C. Astelli ja B. Rupprecht-Stroelli inglikäsitlusi.