Eesti taevaskäijad

"Taevaskäijad" on Fr. R. Kreutzwaldi enda sõnul "ajalooline visand eesti rahvaelust", kirjutatud 1846. aastal.

Selles kirjeldab tarkmees usuliikumist, mis umbes 1813. aastast Eestimaad valitsenud: "somnambulism, mis magajad - tavaliselt olid need naissoost - vahete-vahel maast lahti tõmbas ja neile - nagu Muhamedi õnnelikele prohveteile - taevastest regioonides rõõmu valmistas".... "meie magajad kinnitasid ühel häälel, et nad olevat tõeliselt ja oma kehalises olemises taevasse tõstetud ja seal isiklikult läbi elanud kõik hiljem jutustatava".

Siinse blogi seisukohalt pakub huvi mitte niivõrd Kreutzwaldi sarkastiline kriitika usumäratsuse kohta, kuivõrd mõni kirjeldus ja ülestähendus, mis huvitaval kombel langeb mõneti kokku näiteks Hildegard von Bingeni ja Emanuel Swedenborgi taevase hierarhia käsitlusega. Aga võib-olla leiab terane lugeja siit ka midagi Dante Põrgust ja Paradiisist tuttavlikku. Sestap kasutan siin pildimaterjalina Gustave Doré (1832 - 1883) illustratsioone Dante "Jumalikule komöödiale", mis Eesti taevaskäijate jutuga huvitavaid seoseod moodustavad.

Kreutzwald: "Vaevalt kõlas teade ühest tütarlapsest, kes olevat jumaliku inspiratsiooni läbi saanud võime teateid anda tulevaste asjade kohta, kuna ta olevat ingli saatel õndsate ja hukkamõistetute asupaika külastanud ja kõiges isiklikult veendunud - nii nähti kohe vagasid risti ette löömas ja peatselt igast küljest järele jooksmas sellele uuele Iisraelist tõusnud tähele."

"See oli 1813. aasta hilissügisel, kui Rakvere maakonnas esile tõusis esimene imelaps; umbes nelja nädal pärast ulatus nende arv juba poole tosinani!....

... Tütarlapsed kahe- kuni viieteistkümnenda eluaastani, pärast ka mõned vagatsevad hüsteerilised naised võtsid ette pühi rännakuid taevasse. Algpõhjused, millega nad selleni jõudsid, olid mitmesugused...."

Vana-Sõmeru Raudvere küla ohvrikivi juures uinunud imelapse juurde astunud ingel nõudmisega "Tule minuga taevasse!". Esimese kutse järel ei julgenud laps minna, aga kui ingel teisel ööl jälle tema juurde ilmus, läks ta julgesti kaasa. Teistele imelastele oli palve ajal kellegi hääl öelnud, et nad on välja valitud suuremate asjade jaoks kui selle maailma kohustused.

Kreutzwald: "Polnud tõepoolest midagi lõbusamat, kui kuulata niisuguste fanaatikute taevakirjeldusi. Seal leidus mitmesuguseid osakondi, millesse hinged olid paigutatud nende õndsuse erinevate astmete järgi.

EESRUUM oli tavaliselt üsna pime, seal ei näinud midagi, kuuldus ainult vaeste hingede ohkamist ja tasast soigumist. Seal eesruumis oli poolvagade prooviaeg, kes sellekohaselt, kuidas nad oskasid armuperioodi kasutada, jõudsid kas paremasse taevasse või pidid rändama põrgusse.
 
TEINE taevas oli udukarva, siin võis juba üldjoontes eraldada lähemal seisvaid figuure, kuid seegi taevas ei pakkunud oma elanikele mingit erilist õndsust, ainult edasijõudmine oli igaühele vaba, aja jooksul võidi hea ülalpidamisega kõrgemale saada.
 
KOLMAS taevas moodustas pika koridori, mõlemast küljest piiratud hulga põlevate ahjudega; elanikke oli napilt; vähesed siinasuvad hinged, palvemajade ettelugejad, omasid kõrgele seintele ülesseatud laudseid istmeid (lavad), kust nad pidasid meeltülendavaid jutlusi möödaminejaile, keda toodi üle teisest taevast. Põlevad ahjud pidid neile meenutama põrgut, mille nad oleksid tõepoolest teeninud, kui neile poleks osaks saanud õndsus Kristuse ennastohverdava teene läbi. Ka mõned inglid olid külaskäigul ettelugejate juures ja elasid viimastega väga usalduslikus vahekorras.
 
NELJAS taevas oli helesinine ja  moodustas peatuspaiga mõnele alamat sorti  inglile ja paljudele hingedele. Siin elutsejad nautisid mugavat elu ja maitsesid kestvalt dolce far niente! (it k, magus mittemidagitegemine) --
 

VIIES taevas, kollakasvalge, oli peatuspaigaks vagadele, süütuile lastele ja paljudele inglitele, kellest viimased mängisid haljal murul lastega kurni! Maasikaid ebaharilikus suuruses, mesikärgi, pähkleid ja muid seesuguseid maiustusi tarvitati toiduks jne. Vahete-vahel ilmus ka jumalaema Maria ja tõi lastele kaasa kõiksuguseid ilusaid mänguasju."

/Siinkohal mainib Kreutzwald vahemärkusena, et lühikest aega enne seda ilmutust (näit 1823. a Tallinnas) tsirkuleeris eesti palvemajades "taevast langenud kiri", milles oli mitmel puhul kõnet emast Mariast ja pühakutest./

"KUUES taevas, helepunane, oli täidetud väljavalitud õndsatega /nn Lepna rahvas, nagu vagasid kutsuti üldnimega, mis pärines kuulsa palvemajaga Lepna külast Rakvere mõisas/ ja paljude kõrgemate inglitega. Õndsad kandsid roospunaseid Kristuse veres värvitud, inglid aga valgeid säravaid riideid. Siin kuuldus kestvalt kõlamas taevalikke kiidulaule kõigevägevama auks, inglid lõid aeg-ajalt pasunatega sekka jne.

SEITSMES taevas, kus issand ise aujärjel istus, oli päikesevärvi, selles olid kõrgemail ingleil elukohad jumala läheduses, kuna vanemad pühakud sinna ainult suuremail pidupäevadel ligi pääsesid."

Taevaskäijaid lubati algul vaadata seitsmendat taevast ainult läbi poolsuletud ukse, et valgus neid päris ei pimestaks. Hiljem pääsesid paar taevaskäijat ka jumala juurde isiklikule audientsile, olles enne lubanud juhtivale inglile jumalaga peetud jutuajamist saladuses hoida.

Kreutzwaldi sõnul kirjeldanud üks 12-aastane tüdruk jumalat nii: "Jumal on juba üks vanakas, keskmise kasvuga mees, aga ei olnud tema ehtes ilu ühtigi leida: üks vana vesihall kuueke seljas ja vana kübaralotike peas."

O. W. Masing on Hagerist saanud aga järgmise kirjalduse: ""Jumal olevat üks väike, kuivetanud, tilluke, vaene, vana mehike lõpmata pika ninaga!"

Kellele eespool olev jutt huvi pakkus, sellele soovitan, et ta loeks Kreutzwaldi "Taevaskäijaid" tervikuna. Siinsed tsitaadid on pärit 1953. aastal Tallinnas ilmunud raamatust "Maailm ja mõnda".

Pildid: Gustav Dore illustratsioonid Dante "Jumaliku komöödia" osale "Paradiis".