Isa Stamatis Sklirise ingleid

Stamatis Skliris

"Kuulutus"

Kreeka, 1997.

See nüüdisaegse ikooniga postkaart anti välja seoses Balkanimaade ikoonide näitusega "Minevik ja olevik Balkani ikoonikunstis", mis toimus Norras (Oslos ja Trondheimis) 2003. a.

Postkaart (Norra, 2003) jõudis minu kogusse tänu blogisõbrale Hispaanias. / Postcard from my collection.
Gracias, Albert!
http://txtcarmina.blogspot.com/

* Isa Stamatis Skliris on sündinud 1946. a. Ilmutas kunstiandeid juba lapsena, täiustas neid ka kõrgkoolis ja on Kreekale kuulsust toonud ülemaailmselt tuntud ikoonimaalijana, pühapiltide loojana ja usuluule kirjutajana.

Veel mõni tema maal, millel on ingleid:

Reprode allikas: http://stamatis-skliris.gr/

Isa Stamatis Sklirise koduleht: http://www.holyicon.org/

"Õhtu toob tagasi kõik"

ÕHTU TOOB TAGASI KÕIK

Jaan Kaplinski

Hespere panta fereis hosa fainolis eskedas auos
    fereis oin fereis aiga fereis apy materi paida
    /Sappho/
    Õhtu tagasi tood kõik
    mis kirgas koit pillas laiali
    tood lamba, tood kitse
    tood emale tagasi lapse.

- - -

Mõtlen taas loetule – sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap nendele,
kes nii arvasid, oli maailm elav; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

---

"Lambid on erinevad, aga valgus on seesama, ta
tuleb teiselt poolt," kirjutab Rumi.
Kas ta kirjutas seda päeva-, küünla- või
õlilambi paistel? Tal on kindlasti õigus,
aga ometi on midagi olulist muutunud sestsaadik,
kui hakkasime elama, lugema
ja luuletama elektrivalgel. Peeru ja küünla ajal
ei saanud nii palju elada silmadega:
videvikus räägiti ja kuulati; juturaamat
elas jutuna ja luuletus lauluna, veidi nii
nagu muiste. Ma ei tea, kas tahaksin seda tagasi,
kui see oleks võimalik. Tean ainult,
et ma ei taha laetuld ja vahel tahan istuda hämaras
ja kuulata vihma või muusikat või naabrilaste
kilkamist seina taga.

---

Kythera, Milos, Kea, Andros, Tinos.
Mykonos, Delos, Paros, Naxos, Thera,

Samothrake, Lemnos, Lesbos, Chios,
Samos, Kos, Rhodos,

Kreeta.

Kihnu, Ruhnu, Muhu, Saaremaa,
Hiiumaa, Vilsandi, Abruka,

Vormsi, Osmussaar, Suur- ja Väike-Pakri,
Aegna, Prangli, Naissaar.

Palve, mantra, luuletus.
Ainus keel, milles saab rääkida
sellest, et

Melaneesia, Mikroneesia, Polüneesia.

Kerguélen.

Kerguélen.

/© Katkend luuletusest. Jaan Kaplinski.

Tallinn, Eesti Raamat 1985. Tervikuna siin./

Siinsete inglite kodu on Rhodosel rüütlite suurmeistrite palees, u 14. saj.
© Fotod: Albert Lázaro-Tinaut. Rhodos, nov 2011.
Gracias, Albert!

"Su vaga vaade südamesse voolas..."

"Maarja kuulutus"
Jaani kirik, Cēsis,
Läti, 2009.

Ei sinu iludus
   
Ei sinu iludus, su õitsvad palged,
ei sinu kuldsed lokid, väiksed õrnad käed,
ei sinu roosihuuled, käel nii valge
ei köida, neiu, mind kui armuväed.

Ei sinu rinnaehe, sinisilmad,
ei sinu kerge aste, vaikne ilus käik,
ei võitnud mind need iluduse ilmad,
ei võita võinud, neiu, mind see kõik.

Vaid sinu pilk, nii lapseline, vaga,
su tark ja süütu, puhas lapsemeel -
need võitsivad mind nagu nõidusega;
need võidavad mind ikka - ikka veel!

Su vaga vaade südamesse voolas -
seal sees ju paistis sinu süütu hing -
ta laine kombel minu hinge hoovas,
mis võin ma, et nüüd tuksub sulle rind!

Ei tahtnudki sa mind ju seega võita -
sa tegid seda vabalt - teadmata!
Kui võisid ka mind igavesti köita,
siis tegid seda - süütu vaatega!  
Juhan Liivi luuletus, 1887.

"Maarja kuulutus"
Ortodoksne Kuulutuse Püha kirik, Rhodos,
Kreeka, 2011.

"Maarja kuulutus"
Santa Maria de la Seu kirik, Manresa,
Hispaania, 2012.

Fotod: Albert Lázaro-Tinaut.
Gracias, Albert!

Kellad

* * *  

puutüvi kogub vaikselt aastaringe -
nii minagi - ja ammu kannab kael
kuid kevadöiti justkui laevalael
torm tuuseldab mu surematut hinge

siis tahaks olla kiriktorn vee taga -
kurbuhkelt üksi - harva lüüa kella
et mõni uitlik hing kes veel ei maga
mus aimaks venda - karedat ent hella

Indrek Hirv

© Fotod:Albert Lázaro-Tinaut, Püha Nikolaiose kiriku kellad Rhodosel, dets 2011.
Gracias, Albert!

Nike Koroplathos - habras võidujumalanna

Nike Koroplathos, võidujumalanna
Myrina, 2. saj e.m.a
Louvre.

Nike Koroplathos on Kreeka antiiksete käsitöömeistrite, pottseppade valmistatud terrakotakuju. Pärit Myrinast, kõrgusega 27,8 cm. Suureks kunstiks seda võidujumalanna kujukest esialgu ei peetud, kuid säilimine aegade kulus ja kujutatu peen väljendusrikkus, haprus ning tugevus ühekorraga, on selle muutnud haruldaseks meieni jõudnud taieseks, mida koos maailma väärtuslikumate kunstiaaretega talletatakse Louvre'is.

Sügise masendavas pimeduses ütleks see armas võidujumalanna justkui meile, et me ei annaks alla, püüaks olla ja elada, püüaks jõuda olukorrani, kus meil on käes juba pool võitu - siis nihkub kõik paremuse poole, valgus võidab pimeduse, rõõmus eluusk ja -jõud saab jagu masendusest.

Postkaart (Prantsuse, 2000) minu kogust. / Postcard from my collection.

Ingleid ikoonikunstniku ateljeest Rhodosel

Need fotod on tehtud Kreekas Rhodose saarel ikoonikunstnik Georgios Triantafillou ateljees. Fotode autor on minu blogisõber Albert Lázaro-Tinaut Barcelonast ja pildistatud on need umbes aasta tagasi just Sulekese blogile mõeldes. Suur tänu!

Ikoonikunst allub oma seadustele, selle kaanonid aitavad luua püsiväärtusi. Ma ei tea, kui suurt loomingulist vabadust Kreeka üpris range ikoonikunst kunstnikule võimaldab. Ma ei tea, millest pildistaja ja kunstnik omavahel vestlesid ja milliseid kunstist ajendatud äratundmishetki selles vestluses oli.

Minu jaoks olid mõned fotodele jäänud ikoonidest tuttavad aastatetaguselt Kreeka ringreisilt, eriti Meteora kloostritest. Näiteks on järgmise foto ingel siin blogis juba varasemast ajast, postkaardi vahendusel. Õigupoolest peaks tegu olema pühakuga: koopiaga Ristija Johannest kujutavast ikoonist (16. saj) Megalo Meteoro kloostris.

Päris kindlalt aga on neilt fotodelt hoomatav ikoonide pidulikkus, värvikus, teatud hingedele omane hardus ja väärikas pühalikkus ning kunstniku loomerõõm.

© Fotod: Albert Lázaro-Tinaut, Rhodos, 2011. a. 
Muchas gracias, Albert!  Carmina in minima re

Ema, ema, mäletan su käsi...

Jumalaema ikoon.

Kreeka õigeusk.

Postkaart (2006) on pärit Mükeene lähedalt.

"... ega oleks olnud midagi imelikku, kui neist pilvedest oleksid väljunud valged inglid hõbedaste pasunatega.

Olegile meenus ema oma pehmete heade kätega.

...Ema, ema! Mäletan su käsi sellest hetkest peale, kui hakkasin end maailmas tunnetama. Suve kestel kattis neid alati päevitus, see ei lahkunud neilt isegi talvel – see oli nii õrn ja ühtlane ning ainult soonekeste kohal veidi-veidi tumedam.

  Jah, samast hetkest peale, kui ma hakkasin ennast tunnetama, ja kuni viimase minutini, mil sa jõuetuna, tasa, viimast korda asetasid pea rinnale, saates mind elu raskele teele, mäletan alati su käsi töös olevat. Mäletan, kuidas need seebivahus edasi-tagasi liikusid, pestes mu voodilinu, kui need linad olid veel nii väikesed, et sarnanesid mähkmetega, ja mäletan, kuidas sa talvel lambanahkses kasukas kaelkookude otsas ämbreid kandsid, asetanud eestpoolt kaelkoogule oma väikese labakindas käe, ise samuti väike ning pehme nagu too kinnaski. Ma näen su liigesekohtadest veidi paksenenud sõrmi oma aabitsal, ja ma kordan sinu järel: "be-a-ba", ba-ba." Ma näen, kuidas sa oma tugeva käega sirbi viljakõrte alla asetad, teise käe labaga viljakõrdi sirbi peale vajutad, näen tabamatut sirbivälgatust ning seejärel hetkelist, sujuvat, naiselikku liigutust käte ja sirbiga, mis heidavad viljapeotäie kõrvale nii, et lõigatud kõrred ei murduks."

Jumalaema "Skoroposlušnitsa" ikoon.

Vene õigeusk.

Aleksander Nevski katedraal, Tallinn, Eesti.

Postkaart (u 2010)

"/- - -/ ja ma mäletan, kui märkamatult võisid su käed välja võtta pinnu poja sõrmest ning kui silmapilkselt nad ajasid niidi nõelasilma, kui sa õmblesid ja laulsid - laulsid ainult endale ja minule. Ei ole ju midagi maailmas, mida su käed teha ei oskaks, mis ei oleks neile jõukohane, mida nad peaks põlastatavaks. /- - -/

Kuid kõige enam jäi mulle igaveseks ajaks meelde, kui hellalt paitasid need sinu käed, veidi karedad ja siiski nii soojad ning jahedad, kuidas nad paitasid mu juukseid ja kaela, mu rinda, kui ma pooleldi meelemärkuseta voodis lamasin. Ja ükskõik, millal ma ka silmad avasin, ikka olid sa mu kõrval, ning öölamp põles toas, sina aga vaatasid mu peale oma aukuvajunud silmadega nagu pimedusest, ise üsna tasane ning helendav, otsekui kuld- ja hõberüüsse mähitud. Suudlen su puhtaid, pühi käsi!"

Jumalaema ikoon

Vene õigeusu palvekaart-kalender (2004).

"/- - -/ Ema, ema!... Andesta mulle, sest sina üksi, ainult sina üksi kogu maailmas võid andestada, pane käed mu pea peale nagu lapsepõlves ja andesta..."
Aleksander Fadejev "Noor kaardivägi", e. k 1954, lk 59-61, tlk E. Raidsalu.

Jumalaema "Pantanassa" ("Vsetsaritsa") ikoon.
Vene õigeusk.
Palvekaart (u 2006).

Postkaardid ja palvekaardid minu kogust. / Postcards from my collection.

Iris ja iirised, veidi vikerkaart pilvisesse päeva

Iris (5. saj eKr)

Iris on kreeka mütoloogias kiire tiivuline jumalate käskjalg, Hera ümmardaja, kes laskus maale vikerkaarel. "Iliases" mainitakse Irist sageli, kuid hiljem tõrjus Hermes Irise kõrvale. Paljudes keeltes tähistab sõna "iris" vikerkaart.

Iris ühendab jumalaid taevas ja inimesi maa peal. Ta jõuab igale poole kiiresti kui tuul, samuti vastutab ta pilvede varustamise eest veega. Ka vikerkaarevärvilised lilled on temalt nime saanud. Eestis eelistatakse selle poeetilise nime asemel neid siiski võhumõõkadeks kutsuda.

Iris on üks väheseid kreeka jumalaid, keda kujutati tiibadega, sestap arvatakse, et ka kristliku traditsiooni tiibadega inglid on temast alguse saanud. Hilisemas kunstitraditsioonis on Irisel sageli sinine sall kui Styxi jõe vee sümbol, peal- ja allilma ühendav jõud.

Guerin, Pierre-Narcisse (1774 – 1833)
"Morpheus ja Iris" (1811)
Ermitaaž, Peterburi

Michel Corneille noorem (1642 – 1708)
"Iris ja Jupiter" (u 1672)
Versailles' palee, Prantsusmaa

Vincent van Gogh (1853 – 1890)
"Iirised" (1890)
Amsterdami riigimuuseum, Holland

Lillefotod: minu fotod, Tallinna Botaanikaaed, 21. juuni 2012.
Kunstireprod: avalikud pildid internetist.

Ajahambaid tundnud ingel

MIS JÄI MAHA KÜTIST

Kümme paari mets-

tuvi tiibu, kuninglik-

pehme hall maanteel,

nagu oleksid inglid need endalt

lõiganud, pannud selga tööriided,

kadunud rahvahulka.

John Barnie luuletus kogust "Välkudes maa" (2011) sarjast "Kaasajaluule", tlk Lauri Pilter (luuletuse originaalpealkiri "What the Hunter Left").

Fotodel on ingel Kreekas Rhodose saarel asuvalt d'Amboise' väravalt, mis on sõjalisest vaatepunktist olnud üks olulisemaid kindlusehitisi. Väravakindlustus on ehitatud Rhodose ordu suurmeister Emery d'Amboise' juhtimisel ja see valmis 1512. a kaitseks Ottomani vägede eest. (Praegu on Rhodose ordu tuntud Malta orduna, Maltale mindi 1530. a.)

Ühes käes hoiab ingel Rhodose ordu vappi, teises ordumeistri oma. Ingel on oma tööd ausalt teinud ja ajahammastele ohverdanud oma näo.

Fotod: Albert Lázaro-Tinaut, november 2011.
Gracias, Albert.

Heitlik Fortuna

"Fortuna ja Amor" (1623)

Guido Reni

Vatikani Pinakoteek.

Fortuna oli Rooma õnne-, õnneliku juhuse- ja saatuse- või edujumalanna, samane Kreeka Tychega. Fortuna oli väga naiselik jumalanna - tujukas, heitlik, aga kaunis ja lootusi äratav. Mõnikord on teda aga peetud pimedaks ja arutult kurjaks saatuseks.

Fortuna kuulsus pärines Latiumist, kus oli  kaks tema kuulsat kultusepaika ja oraaklit. Kunstis on Fortunat kujutatud tüüri, küllusesarve ja rattaga, aga ka tema andide muutlikkuse või ebakindluse pärast veereval või hõljuval keral, kuulil või rattal seisvana või tiivulisena.

Vana-Kreekas mõisteti fortuuna all inimestele ettemääratud teekonda tema elu jooksul, mille on paika pannud jumalad. Praegusaja inimestele kipub meelepärasem olema määratlus Shakespeare'i "Hamletist": "Fortuuna on libu..." ja õnnejumalannalt oodatakse ainult suurt õnneloosi. Aga ajast-aega on maailmameredel seilanud laevadele pandud nimeks "Fortu(u)na" ja loodetud meremeestele õnneliku saatust. Ka Kihnu Jõnn oli fortuuna-usku merekaru.

Fortunat on peetud kogukonna, inimese või mingi rühmituse kaitsejumalannaks, saajaks läbi elu. Näiteks oli ta keiser Augustuse kaitsejumalanna. Teda on päris palju maalitud, näiteks Mantegna, Rubens ja Tiepolo. Siinse maali ("La Fortuna trattenuta da Amore") looja Guido Reni ((1575 – 1642) oli Itaalia barokiaegne kunstnik.

Postkaart (Itaalia, 2011) minu kogust. / Postcard from my collection.
Gracias, Albert (http://travelerdrawer.blogspot.com/)

Aujärje valvajad

Loodetavasti ei solva ma kellegi tundeid, kui arvan, et üks igavamaid asju maailmas on olla kellegi aujärje valvaja. Sellega on umbes nii, nagu mõne presidendilossi auvahis seisvate sõjameestega, kes ka kõige karmimas pakases peavad kohal olema.

Aga võib-olla ma eksin ja selle sundkohustusliku igavuse, pideva valmisoleku ning sellega paratamatult kaasnevad ebameeldivused korvab teadmine, et just neile (valvel seisvatele tunnimeestele, oma kohustusi pilvepiiril täitvatele inglitele jne) on aujärje valvamine usaldatud, et just nemad saavad au osaliseks valvata kellegi suure ja väärtusliku aujärge. Ei tea...

Kristus aujärjel ümbritsetuna inglitest.

Tundmatu kunstnik.

Trieste, Kreeka õigeusu kirik.

Maali tundmatu looja on tõenäoliselt õppinud Kreeka kunstnik Panagiotis Doxarase (1662 - 1729) kunstikoolis ja mõjutatud ka Veneetsia koolkonnast. Trieste Püha Nikolai ja Püha Kolmainsuse kiriku ehitusega alustati 1787. a, kuid lõpetati alles 1821. a Saksa arhitekti, väga aktiivse triestelase Matthäus (Matteo) Pertschi (1769-1834) eestvõttel.

Foto: Albert Lázaro-Tinaut.
Gracias, Albert! (http://filateliacultura.blogspot.com/)

Palvekaardid Symi saarelt

Püha kolmainsus. Palvekaart, 2011.

Hääled

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

Konstantinos Kavafise luuletus (1904), tlk Carolina Pihelgas, blogist "Luuletõlgendus" (http://luulet6lgendus.blogspot.com/2011/07/konstantinos-kavafis.html)

Peaingel Miikael. Palvekaart, 2011.

Aitäh Albertile kaartide eest.
Gracias, Albert. (http://filateliacultura.blogspot.com/)