„…pole üksi mitte keegi mitte kunagi“

„Miski suur kaitsev loodusjõud, universumi vaim oli tuntavalt lähedal. Ei olnud ta üksi, nagu pole üksi mitte keegi mitte kunagi, tuba on ingleid ikka täis. Kas tead seda või ei tea, aga nad on. Päriselt ka.“ 
/Lehte Hainsalu jõulumõtisklusest ajakirjas Eesti Naine, 2021./

Selle repro imeilusast vanast jõulupostkaardist saatis mulle hea blogi- ja kirjasõber Katalooniast.
Aitäh, Albert!
https://geophilately2.blogspot.com/

Postkaart (Šveitsi, 1901).

„Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge...“

Hugo Simberg
„Palvus“ (või hoopis „Hardus“,
soome keeles on mõlemad „Hartaus“).

„Ristiusu õpetused ja vanad uskumused olid kokku miksitud seguks, milles kristlikud pühakud said loodusvaimude ja esivanematega hästi läbi. Kõige taga seisis vaim või õigemini miljardid vaimud. Nendest räägitigi kui väest, sest nad panustasid kollektiivsesse jõusse. Vaimude väevõim möllas kõiges elusas ja elutus, tuues ja viies õnne ja tervist. Igal matsil oli oma, eelkäijatelt päritud kaitsevaim. Mõni ime siis, et me üha vaimustume, kui midagi õige kaunist näema.

Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge. Inimese elujõud asus vaimuhinges ehk leilis. Inimene oli kaputt, kui hingamine lakkas ja leil lõplikult ära auras. Leili kõrval oli inimesel omahing, mis oli tema nähtamatu koopia. Kui omahing pages kehast pakku, ei surnud inimene ära, vaid jäi haigeks. Siis oli tark pöörduda pühakute, haldjavaimude, posijate, loitsijate ja nõidade poole, kellel leidus hulganisti nippe, kuidas omahinge koju tagasi meelitada. Nõidu võidi kutsuda ka manatarkadeks. Nad olid muistsete šamaanide ülesanded pärinud teadjad, kellelt saadi abi igaks elujuhtumiks, isegi hinge lahkumiseks.“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: postkaart minu kogust (Soome, Ateneum, u 2003).

Tänulikkus

TÄNULIKKUS 

Betti Alver 

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? 

Ma kuulutan su sekundid kõik imeks 

täis iluehmatust ka täna hommikul. 

/1965/ 

(Kogust "Tähetund". Eesti Raamat, 1966.)  

Postkaart (Eesti, u 1920) minu kogust. / Postcard from my collection.

Head blogisõbrad, jaanuari lõpul saab SULEKE 12-aastaseks. Nende aastate jooksul on siia kogunenud üle 1130 postituse, millest suurem osa tutvustab minu inglipostkaartide kogus leiduvaid kaarte. Suur tänu teile, et olete olnud nende aastate jooksul SULEKEsele head kaasteelised ja usutavasti leidnud siit enda jaoks huvitavat ja köitvat lugemist. Nüüd on SULEKEsel aeg võtta määramatuks ajaks blogipuhkus, et otsustada, kas millalgi tulevikus jätkata või lõpetada. Olgu teil seni lugemisrõõmu siin juba sisalduvast, jätkugu teie elus kauneid hetki ja ilusaid kohtumisi! Õnnerikast uut aastat!

Esimesel jõulupühal

Oli sündinud keegi, keda võis armastada ja jumaldada...

Tundmatu kunstnik Viini koolkonnast

"Jumaldamine"

(u 1410-1420.)

Belvedere Galerii, Viin, Austria.

Postkaart minu kogust. / Postcard from my collection.

Nagu kaks tilka vett...

2000. a

2019. a

Postkaardid (Eesti 2000 ja 2019) minu kogust. / Postcards from my collection.

Mis on inglitel seljas... ja need teised küsimused

"I was relieved when she began about the angels.
“What do they wear for clothes?” she asked in her German-English.
“Why, you’ve seen them in pictures,” I answered, “in beautiful, long dresses, and with big, white wings.”
“Feathers?” she asked.
“I suppose so,— and long dresses, all white and beautiful.”
“Are they girlies?”
“Girls? Ye—es.”
“Don’t boys go into the Himmel?”
“Yes, of course, if they’re good.”
“And then what do they wear?”
“Why, the same as all the other angels, I suppose.”
“Dwesses?” She began to laugh, looking at me sideways as though she suspected me of making jokes. “What a funny Mummy!” she said, evidently much amused."
/Elizabeth Von Arnim "Elizabeth and Her German Garden" (1898)/

Postkaart (Eesti, 2019) minu kogust. / Postcard from my collection.

Valgus ei saagi vanaks

VALGUS EI SAAGI VANAKS
Jaan Kaplinski

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp

/Kogust "Tule tagasi helmemänd", Eesti Raamat 1984./

Postkaart (Eesti, 2019) minu kogust. / Postcard from my collection.

ΑΝΑΓΚΗ

"Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi - ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise."
/Victor Hugo veebruaris 1831, "Jumalaema kirik Pariisis" algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971./

Jumalaema kirik Pariisis põles 15. aprillil 2019. Prantsusmaa president lubas kiriku taastada viie aastaga. Kiriku taastamiseks on annetatud sadu miljoneid eurosid.

Kreekakeelne sõna ΑΝΑΓΚΗ tähendab saatust.

Postkaardid (1996, 2002, Prantsusmaa) minu kogust. / Postcards from my collection.

Kevadpühad lähenevad, jänkud ja tibud asuvad jälle tegutsema

Teise maailmasõja eelse Eesti tuntumaid raamatu- ja tarbekunstnikke oli Richard Kivit (1888-1981). Tema rohkest loomingust olid eriti laialdaselt tuntud lasteraamatute illustratsioonid ja postkaardid, viimastest omakorda eriti lihavõttekaardid. Munadepühadeks saadeti neid meelsasti ja neid leidub veel tänapäevalgi paljudes Eestimaa kodudes. Tema postkaartidest on aastate jooksul tehtud ka üsna palju kordustrükke.

Paljudel Kiviti lihavõttekaartidel on selgesti äratuntavaid motiive meie linnadest ja maakohtadest. Siinsetel reprodel näiteks Tallinnast (Estonia teater), Tartust (Kivisild) ja mingist väiksemast linnast (veetorn).

Kivit oli möödunud sajandi algusaastatel R. J. von zur Mühleni õpilane Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Oma oskusi täiendas ta Berliinis, kuid pöördus kodumaale tagasi, et siit lõplikult lahkuda 1944. a. Ta töötas Lääne-Saksamaal Herba & Schneider'i kirjastuse illustraatorina ning Stuttgardi ja Karlsruhe loodusmuuseumi joonestajana. 1981. a suri ta Saksamaal.

Postkaardid (1930ndad, Eesti) minu kogust. / Postcards from my collection.

Richard Kiviti lasteraamatuillustratsioonide näitena on siin blogis postitus „Inglid ja kadakas“.

Uinujad

* Liia Lumilaid (sünd 1967) on eesti invakunstnik. Ilusad omavalmistatud postkaardid inglikestega on ainult üks väike osa tema loomingust, kuhu kuuluvad ka maalid, portselanimaal ja moekunst.

Postkaardid (Eesti, 2012) minu kogust. / Postcards from my collection.

Sel sõbrapäeval meenutan tänutundega...

Sel sõbrapäeval meenutan tänutundega Sulekese kauaaegset sõpra Tiiat, kellele olen tänulik ligi paarisaja inglitega postkaardi eest, millega ta mu kogu aastate jooksul täiendanud on. Paljud neist inglitest on ka blogisse tee leidnud.

Tiia elas pika elu ja lahkus elavate kirjast selle aasta jaanuaris.
Siia panin taas kord ühe temalt saadud postkaardi.
Mälestusena.
Ja meenutamiseks.

Postkaart (2005, Procard Vlinders BV, Hollandi) minu kogust. / Postcard from my collection.

"Neitsi ja Laps inglitega"

Jaume Huguet

"Neitsi ja Laps inglitega"

1451.

Kataloonia kunstimuuseum, Barcelona.

***

Üks jumal on juhtumisi
ridade vahele jäänud.
Juhtumisi
on juhtunud.

Kõik ne va elud ja käänud.

Kuhtumisi ja luhtumisi.
Kurbi öid, hüvi hommikuid, kõike.

On olnud tuhastumisi
ja puhtumisi.

Üks Jumal on.
Juhtumisi.
/Karl Martin Sinijärv,
Looming, dets 2018./

Kaardi tagaküljel on maali autorina kirjas Jaime Huguet, kõiksugustes teatmikes aga enamasti Jaume Huguet.  Kuid kes seda enam täpselt teab. Katalaani kunstnik elas aastatel 1412-1492.

Üks inglikolmik maalilt:

Vaata siit blogist veel Jaume Huguet' maale:
"Jaume Huguet' võidukas Miikael"
http://suleke.blogspot.com/2011/09/pilk-peainglile-labi-kolumbuse.html
"Mihklipäev" http://suleke.blogspot.com/2012/09/vooras-mees.html
"Sa oled unelmais ja lõhnus, kajas..."
http://suleke.blogspot.com/2014/09/sa-oled-unelmais-ja-lohnus-kajas.html

Aitäh Albertile kaardi eest.
Gracias a Albert!

Postkaart (Hispaania, 1970ndad) minu kogust. / Postcard from my collection.

Ingel minu isa sünniaastast

Sellel Soomes 1982. a väljaantud postkaardil on taaskujutatud 1910. aasta jõulupostkaarti. Teisisõnu on siinne sulnis ingel oma imelise lennuga pärit 1910. aastast, mis minu jaoks on tähtis selle poolest, et samal aastal sündis minu isa.

Postkaartide teed on samuti mõnikord etteaimamatud: see ingel lendas Soomest Hispaaniasse ja sealt omakorda Eestisse, võib-olla on ta ka vahepeal veel kuskil käinud.

Aitäh Albertile postkaardi eest!
Postkaart (Soome, 1982, 1910) minu kogust. / Postcard from my collection.

„Päkapiku miksid“

Paula Mustalahti

„Päkapikk ja põder“

/SJK, 2018/

/Selle postituse tegemisel on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu pressiteadet 20. dets 2018/

Teist aastat toimunud ERRi jõululuulekonkursile laekus ühtekokku 1150 luuletust. ERRi tele ja raadio pühadekavas esitamiseks valiti neist välja 13. Võitis Signe Kullamaa luuletusega „Päkapiku miksid“.

PÄKAPIKU MIKSID

Signe Kullamaa

Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.

Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.

Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –

kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?

Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?

Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?

Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?

Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?

Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.

Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.

Selle lootusrikkalt uudishimuliku luuletuse juurde sobib minu meelest ülihästi  soome kunstniku Paula Mustalahti suuga maalitud „Päkapikk ja põder“ suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide selleaastasest komplektist. l

Lisaks peategelastele meeldivad mulle sellelt maalilt iseäranis südamlikud jänesed.

Postkaart (2018) minu kogust. / Postcard from my collection.

Selle aasta jõuluingleid

Soojad soovid, tähesära, jõulumeeleolu - iga-aastane jõulukaartide teeleminek on alanud. Sealhulgas inglite lend...

Kahjuks ei ole kirjastuse Karto jõulukaartidel märgitud kunstniku nime, seetõttu ei tea ma ka nende kaunite inglitega südamlike postkaartide autori(te) kohta midagi lisada. Sama kehtib ka allpool oleva Soome postkaardi kohta, millel jälle pole kunstniku nime.

Postkaardid (Eesti /3/ ja Soome /1/, 2018) minu kogust. / Postcards from my collection.

Silmade heatahtlikust vaatest

Ilon Wikland.

Illustratsioon laste jõulujuttudele.

„Selsamal silmapilgul laskus tähisest taevast leegitsev ingel ja vajutas vanamehe otsaette surmasuudluse. Õlekuhi süttis taevani tõusva leegiga põlema ja heitis hirmuäratavat valgust tuhandeile nägudele,  ehmatusest ja ahnusest kahvatuile nägudele.“

Surnud vanakese tuhk paiskus ümberringi laiali, inimestele silma. Nad hakkasid oma ahnust ja omakasupüüdu häbenema, tahtsid oma elu paremini elada ja nägid üksteises inimest.

„... nende silmad on tumma vanakese tuha läbi nõiaväel lahti läinud. Nad nägid järsku kauneid tähti taevas, kaugelt kaunimaid kui kõik kuld kokku, nad nägid hästi omadusi inimeste hinges, aga halb, mida nad nägid, äratas neis vaid haledust ja mitte vihkamist. Nii leidsid nad tõepoolest kõige suurema varanduse sealt, kuhu oli maetud vana kerjus, omaenese silmadest ja nende silmade heatahtlikust vaatest.
Sellest ajast peale on nad kõik ammugi mööda maad ja ilma laiali läinud, kuid siiamaani on neil lahked ja võlutud silmad, millega nad suudavad avastada kõike, mis on elus kaunis ja hea. Vahel te kohtate säärast inimest, ja tarvitseb tal vaid teile otsa vaadata, kui teid valdab tunne, nagu ütleks ta teile midagi väga kaunist.“
/Karel Čapek „Võlutud kerjus“ kogust „Üheksa muinasjuttu“. Eesti Raamat, Tallinn 1975. Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas./

Postkaart (Rootsi, u 2000) minu kogust. / Postcard from my collection (Ilon Wikland, Sweden, 2000).

"Russalka" postkaartidel

1973. Foto: E. Voit. Kirjastus Eesti Raamat.

1978. Foto: Gustav German. Kirjastus Eesti Raamat.

1981. Foto: A. Rjazantsev. NSV Liidu Sideministeerium.

2000 (?). Fotograaf märkimata. Stuudio Morgan.

2000 (?). Fotograaf märkimata. Stuudio Morgan.

2016. Foto: Toomas Tuul. Huma.

2016 (?). Foto: Ain Aavik, Ants Valdas. Karto.

Postcard, 2017. Foto: Sergei Zjuganov. Vivesti.

Postcards (1973-2017, Estonia) from my collection.

Veel "Russalka" kohta selles blogis:
""Russalka" vaated". http://suleke.blogspot.com/2010/08/russalka-august-2010.html
"Russalka". http://suleke.blogspot.com/2008/01/russalka.html
"Suve alguse kirglik suudlus". http://suleke.blogspot.com/2012/06/suve-alguse-kirglik-suudlus.html
"Maiõnnistus". http://suleke.blogspot.com/2016/05/maionnistus.html

"Näita mulle oma lemmikõhtut..."

"Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
          Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
    Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
    Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen sulle, kes sa olid,
          kes sa oled
                      ja kes sa võinuksid olla."
/Artur Alliksaare luuletusest "Õhtute kollane tolm" kogust "Olematus võiks ju olemata olla". 1966 LR./

Postkaart “Beautiful White Sands” sarjast “life is beautiful…” (Austraalia, 2014) minu kogust. / Postcard from my collection.

10 aastat Sulekest

Suleke saab täna 10aastaseks. 
Hetkeseisuga on Sulekeses 1111 postitust.

Sõbrad on mulle nende aastate jooksul palju kauneid inglitega postkaarte kinkinud ja saatnud. Blogi sünnipäeva puhul otsustasin siia panna selle:

Filippino Lippi

„Inglite pead“

Detail Firenze Badìa kirikus asuvalt maalilt.

Aitäh Albertile postkaardi eest!
¡Gracias Albert!

Postkaart (Itaalia,1960ndad) minu kogust. / Postcard from my collection.

Need armsad inglipead on detail Filippino Lippi (1457–1504) maalilt „Neitsi ilmumine pühale Bernardile“, mis on loodud millalgi ajavahemikus 1480–1486 Firenzes asuva Badìa Fiorentina kiriku Francesco del Pugliese kabeli jaoks. Maali tellis kunstnikult viimatinimetatu poeg Piero ja väidetavalt on inglitel ja Neitsil Piero poegade ja naise näod. Maali repro on pärit Wikipediast:

Suur tänu kõikidele sõpradele, kes on mu inglipostkaartide kogu täiendanud 
ja seeläbi aidanud mul seda blogi pidada! 
Aitäh kõigile, kes on blogi jaoks saatnud fotosid oma teekondadel nähtud inglitest!
Tänan südamest Sulekese lugejaid lähedal ja kaugel!

Kirjutan siia nüüd küll märksa harvemini kui varasematel aastatel, kuid senise 1111 postituse hulgast peaks vist igaüks leidma endale sobivat lugemist ja vaatamist.

Taas on kolmekuningapäev

Seekordne kolmekuningapäeva postkaart on suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide hulgast. Mulle meeldib selle lakooniline tähendusrikkus.

Rosa Mirta Paz

„Kauge täht“

„Täna on kolmekuningapäev. Pärast lõunat läks läbi meie tänava kolm hommikumaist kuningat oma tõldadega, valge karjaga, kuue laulva karjusega ja kuue laulva karjapiigaga; ja kogu ümbruse koerad haukusid. Ja täna õhtul istume lauas: kõik mu lapsed ja mu laste lapsed. Kui mind kaasa arvata, siis kokku kolmkümmend. Ja kõik kolmkümmend hüüavad koos:
„Kuningas joob!“
/- - -/
Mina ja mu maa – me oleme sõbrad, ja sellest jätkub. Milleks mulle vaja veel kuningat taevas või maa peal? Ei ole mulle tarvis trooni siin alla ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaistel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua.“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

* Rosa Mirta Paz (sünd 1960) on Argentiina kunstnik, kes kaotas 12aastasena õnnetuse tagajärjel käed ja maalib suuga.
Postkaart (SJK, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.