"Mu päevad kogunevad..."

SÜNNIPÄEV
Fernando Pessoa (Álvaro de Campos)

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma õnnelik ja keegi polnud surnud.
Meie vanas majas oli isegi mu sünnipäeva pidamine üks iidne komme
Ja kõigi rõõm, ja minugi rõõm, oli kindel nagu religioon.
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma küllalt terve, et mitte millestki midagi taibata,
Et olla tark ja mõistlik oma perekonna meelest
Ja mitte loota seda, mida minu eest lootsid teised.
Kui ma hakkasin lootma, siis ma ei osanud enam loota.
Kui ma hakkasin elu vaatama, olin elutunde kaotanud.

Jah, mis ma eeldatavasti olin enda jaoks,
Mis ma olin omaste südamest,
Mis ma olin tänu neile poolprovintsi õhtuveetmistele,
Mis ma olin tänu teiste armastusele ja oma lapsearmsusele.
Mis ma olin – oh Jumal!, mis ma täna vaid arvan, et olin…
Kui kaugel!…
(Mitte kuigi…)
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!

Mis ma olen täna, on nagu niiskus maja tagakoridoris,
Mis seinad hallitama paneb…
Mis ma olen täna (ja nende maja, kes mind armastasid, väreleb läbi mu pisarate),
Mis ma olen täna, on see, et maja on müüdud,
On see, et kõik on surnud,
On see, et ma olen iseenda üle elanud, nagu külm tuletikk…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…
Kuidas ma teda armastasin, nagu ühte inimest, seda aega!
Hinge füüsiline iha sattuda sinna veel üks kord,
Mingi metafüüsilise ja lihaliku teekonna läbi,
Mingi enese kahestumise läbi…
Süüa minevikku nagu näljaaja leiba, jõudmata või maitsetki tunda!

Näen seda kõike veelkord selgusega, mis pimestab mu kõige jaoks, mis on siin…
Suurem laud on kaetud, paremad serviisid on välja võetud, ja rohkem klaase,
Puhvetipealsel hulk asju – maiustused, puuviljad, lisaks see, mis riiulitel peidus – ,
Vanad tädid, igasugu nõbusid, ja kõik oli minu pärast,
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…

Jäta järele, süda!
Ära mõtle! Jäta mõte peasse!
Oh Jumal, oh Jumal, oh Jumal!
Täna mul pole enam sünnipäeva.
Kestan.
Mu päevad kogunevad.
Ükskord, kui olen vana, olen vana.
Muud midagi.
Viha, et mul varastatud minevikku enam taskus pole!…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!…/

15. oktoober 1929; portugali keelest tlk Tõnu Õnnepalu/

- - -

Siinne postkaart on pärit umbes 1970ndatest aastatest. See on saadetud USAst Eestisse ja sellel on kiri:

"Kallis Emake! Häid jõulupühi ning sünnipäeva siit kaugelt maalt, kuidas oled sa kas oled ikka terve ja kas Jumal oma armu Sinu peale heidab, olen ikka terve ning kõik lapsed on kodus jõuluks. Ka Eedi on tagasi ta on väga tubli noormees - tänu Jumalale et tema üle vaatas. Suudlen kõiki... igavesti sinu tütar, lapselapsed."

Postkaart (USA, 1970?) minu kogust. / Postcard from my collection.

Fátima neitsi Maarja

Alates 13. maist 1917 ilmutas end Portugali Fátima külas kolmele lapsele mitmel korral neitsi Maarja (portugali k: Nossa Senhora de Fátima). Ilmutus andis lastele edasi Maa tulevast saatust puudutavad ennustused.  Vatikan on Fátima neitsi Maarja ilmumised ja ennustused ehtsateks tunnistanud.

Siinne postkaart Fátima neitsi Maarja kujuga on pärit mitte küll Fátimast, vaid Portugalis Bragas asuvast Hea Jeesuse pühakojast (Santuário do Bom Jesus de Braga).

Postkaart (Portugal, 2005) minu kogust. / Postcard from my collection.

Azulejo ingleid Lissabonist

Fragment postkaardist Lissaboni vaadetega. 

2005. a.

Azulejo 17. sajandist. Palacio Fronteira.
Postkaart, 2006. a.

Azulejo "Ingel" 19. sajandist.
Postkaart, 2003. a.

Ei tea, kas inglitega kaunistatud majas on parem elada ja tööd teha kui hoones, mille kujunduselementide hulgas pole ingleid?

Azulejo inglid Lissabonist on pärit mu Portugali-reisidelt 2005. ja 2007. a, mil nad mulle hingesoojendavalt kauni mulje jätsid.

Azulejosid hakati tegema 1500-ndatel aastatel. Võimalik, et nende mosaiikplaatide värvist (azul = sinine) tuleneb ka selle omapärase ehituskunstiharu nimetus azulejo.

Postkaardid minu kogust. / Postcards from my collection.

Laurentsius ja reede

Tegelikult oleksin selle postituse pidanud tegema lauritsapäeval, 10. augustil, aga siis ununes.

Aga täna on reede ja väidetavalt tuleb püha Laurentius igal reedel paradiisist, et päästa veel üks hing puhastustulest. Nii sobib temast juttu teha ka hingedeajal.

10. augustil 258. aastal suri märtrisurma püha Laurentius. Lisaks diakon Laurentiusele hukati neil päevil veel üheksa kristlikku vaimulikku, teiste hulgas paavst Sixtus II. Laurentius oli olnud saadetud kiriku varasid Rooma tooma, kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma. Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentiuse pisarateks.

Laurentius piinati surnuks põletusrestil. Seetõttu kujuneski temast kõigi tulega seotud ametimeeste (pagarid, kokad, söepõletajad, klaasipuhujad) kaitsepühak, temalt loodeti abi tuleõnnetusete, põletushaavade ja palaviku korral. Laurentiuse kaitse all on ka kõik vaesed ja raamatukoguhoidjad. Pilkehimulised kutsuvad Laurentiust röstitud pühakuks.

Katoliiklikes maades on palju Laurentiusele pühendatud kirikuid, üks huvitavam kui teine. Nii väites tuleb mulle kõige enne meelde Genova (Genua kirik) Itaalias. Aga kindlasti ka see, mis on siin pildil, kirik Portugalist. Seest väga omapärane, sest rohked sinivalged azulejo-plaadid on kokku pandud mosaiikpiltideks pühaku elukäigust. Selles kaunis kirikus sees on pildistamine rangelt keelatud.

Selle lähedal asub väga kurb, "tihedasti asustatud" kalmistu. Kurvaks teeb kalmistu eelkõige puude puudumine, küpresse on väga vähe ja need ei suuda maad katvat kurbust pilvedesse viia ja õhku hajutada. Seepärast on kurbus kogunenud lademena madalale surnuaia kohale.

Eesti luterlikest kogudustest on Laurentsiuse järgi nimetatud kuus: Kuressaare, Kuu­salu, Laatre, Nõo, Prangli ja Pühalepa. Nagu terves Euroopas, nii ka meil oli see pühak talurahva hulgas väga populaarne. Rahvajutt väidab isegi, otsekui olnuks Laurentsius Kuusalu kiriku ehitaja, kes hiljem kiriku lähedal teeäärsel kivil põletatud. Kivil olla tänase päevani põletusresti ning tuletangide jäljed. Need märgid raiuti muistsele kultusekivile, mida sestpeale Lauritsakiviks ehk Rajakiviks kutsuti, ilmselt 13. sajandil.

Lapsepõlvest tuleb mulle meelde ringmängulaul: "Laurentsius, armas Laurentsius sa, mil tuled sa jälle mind vaatama..." ja kõnekoori vastus sellele küsimusele: "Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev", võib-olla siis reede ka :)

Reisikaaslase pildid 2007. a Portugalist.