Laurentsius ja reede

Tegelikult oleksin selle postituse pidanud tegema lauritsapäeval, 10. augustil, aga siis ununes.

Aga täna on reede ja väidetavalt tuleb püha Laurentius igal reedel paradiisist, et päästa veel üks hing puhastustulest. Nii sobib temast juttu teha ka hingedeajal.

10. augustil 258. aastal suri märtrisurma püha Laurentius. Lisaks diakon Laurentiusele hukati neil päevil veel üheksa kristlikku vaimulikku, teiste hulgas paavst Sixtus II. Laurentius oli olnud saadetud kiriku varasid Rooma tooma, kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma. Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentiuse pisarateks.

Laurentius piinati surnuks põletusrestil. Seetõttu kujuneski temast kõigi tulega seotud ametimeeste (pagarid, kokad, söepõletajad, klaasipuhujad) kaitsepühak, temalt loodeti abi tuleõnnetusete, põletushaavade ja palaviku korral. Laurentiuse kaitse all on ka kõik vaesed ja raamatukoguhoidjad. Pilkehimulised kutsuvad Laurentiust röstitud pühakuks.

Katoliiklikes maades on palju Laurentiusele pühendatud kirikuid, üks huvitavam kui teine. Nii väites tuleb mulle kõige enne meelde Genova (Genua kirik) Itaalias. Aga kindlasti ka see, mis on siin pildil, kirik Portugalist. Seest väga omapärane, sest rohked sinivalged azulejo-plaadid on kokku pandud mosaiikpiltideks pühaku elukäigust. Selles kaunis kirikus sees on pildistamine rangelt keelatud.

Selle lähedal asub väga kurb, "tihedasti asustatud" kalmistu. Kurvaks teeb kalmistu eelkõige puude puudumine, küpresse on väga vähe ja need ei suuda maad katvat kurbust pilvedesse viia ja õhku hajutada. Seepärast on kurbus kogunenud lademena madalale surnuaia kohale.

Eesti luterlikest kogudustest on Laurentsiuse järgi nimetatud kuus: Kuressaare, Kuu­salu, Laatre, Nõo, Prangli ja Pühalepa. Nagu terves Euroopas, nii ka meil oli see pühak talurahva hulgas väga populaarne. Rahvajutt väidab isegi, otsekui olnuks Laurentsius Kuusalu kiriku ehitaja, kes hiljem kiriku lähedal teeäärsel kivil põletatud. Kivil olla tänase päevani põletusresti ning tuletangide jäljed. Need märgid raiuti muistsele kultusekivile, mida sestpeale Lauritsakiviks ehk Rajakiviks kutsuti, ilmselt 13. sajandil.

Lapsepõlvest tuleb mulle meelde ringmängulaul: "Laurentsius, armas Laurentsius sa, mil tuled sa jälle mind vaatama..." ja kõnekoori vastus sellele küsimusele: "Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev", võib-olla siis reede ka :)

Reisikaaslase pildid 2007. a Portugalist.