Punamütsike on vanem kui arvatud

Durhami ülikooli kultuuriantropoloog dr Jamie Tehrani uuris Punamütsikese 35 versiooni, mis on tuntud üle maailma.

Kui Euroopas räägitakse väikesest tüdrukust, keda lollitas vanaemaks maskeerunud hunt, siis Hiinas on sarnases loos hundi asemel tiiger. Iraanis, kus väikesed tüdrukud üksi ringi ei käi, on see lugu väikesest poisist.

Seni on arvatud, et lugu on pärit Prantsusmaalt, kus Charles Perrault selle 17. sajandil kirja pani. Dr Tehrani arvates on lugu Punamütsikesest aga oma erinevates variantides vanem kui 2600 aastat ja moondunud sadade põlvkondade meeleshoidmise ja jutustamise käigus. Nende muudatuste kaudu võib üht-teist järeldada inimese psühholoogia kohta.

Kõige vanem tema leitud Punamütsikese-versioon on pärit Aisoposelt 6. saj e.m.a, kuid ilmselt on lugu veel vanem ja Aisopos ainult n-ö korjas selle üles.

Ühes algses loos on hunt lastele hoidjaks. Aafrika sarnased muinaslood tuginevad sellele aluspõhjale ja sarnanevad Jaapani, Korea, Hiina ja Birma omadele. Iraanis ja Nigeerias aga räägitakse Euroopa versioonile sarnaseid lugusid.

Perrault´Prantsuse versiooni uuendasid vennad Grimmid 19. sajandil.

Niisugust telgjoont jälgides on dr Tehrani arvamusel, et muinaslood on pärit inimkonna algusest.

Ka Minnesota ülikooli saksa keele ja kirjanduse professor Jack Zipes usub, et rahvajutud on inimestel aidanud anda ellujäämiskunsti edasi uutele põlvkondadele. Võib-olla andis Punamütsikese loo sünnile algtõuke mõni vägistamise- või röövijuhtum, ja tõenäoliselt olid inimesed ka 6 sajandit enne meie ajaarvamist sama vägivaldsed kui praegu, kui nad oma juttudes vägivalda kirjeldasid.Need lood on meie kohanemisest loodusega ja toimetulekust, meisse täiesti kinnistunud ning me kasutame neid igal sobival juhul, arvab ta.

Põhjalikumalt siit. Pildil on Punamütsike Hispaania lasteraamatust.