Tänulikkus

TÄNULIKKUS 

Betti Alver 

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? 

Ma kuulutan su sekundid kõik imeks 

täis iluehmatust ka täna hommikul. 

/1965/ 

(Kogust "Tähetund". Eesti Raamat, 1966.)  

Postkaart (Eesti, u 1920) minu kogust. / Postcard from my collection.

Head blogisõbrad, jaanuari lõpul saab SULEKE 12-aastaseks. Nende aastate jooksul on siia kogunenud üle 1130 postituse, millest suurem osa tutvustab minu inglipostkaartide kogus leiduvaid kaarte. Suur tänu teile, et olete olnud nende aastate jooksul SULEKEsele head kaasteelised ja usutavasti leidnud siit enda jaoks huvitavat ja köitvat lugemist. Nüüd on SULEKEsel aeg võtta määramatuks ajaks blogipuhkus, et otsustada, kas millalgi tulevikus jätkata või lõpetada. Olgu teil seni lugemisrõõmu siin juba sisalduvast, jätkugu teie elus kauneid hetki ja ilusaid kohtumisi! Õnnerikast uut aastat!

Mis on inglitel seljas... ja need teised küsimused

"I was relieved when she began about the angels.
“What do they wear for clothes?” she asked in her German-English.
“Why, you’ve seen them in pictures,” I answered, “in beautiful, long dresses, and with big, white wings.”
“Feathers?” she asked.
“I suppose so,— and long dresses, all white and beautiful.”
“Are they girlies?”
“Girls? Ye—es.”
“Don’t boys go into the Himmel?”
“Yes, of course, if they’re good.”
“And then what do they wear?”
“Why, the same as all the other angels, I suppose.”
“Dwesses?” She began to laugh, looking at me sideways as though she suspected me of making jokes. “What a funny Mummy!” she said, evidently much amused."
/Elizabeth Von Arnim "Elizabeth and Her German Garden" (1898)/

Postkaart (Eesti, 2019) minu kogust. / Postcard from my collection.

Valgus ei saagi vanaks

VALGUS EI SAAGI VANAKS
Jaan Kaplinski

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp

/Kogust "Tule tagasi helmemänd", Eesti Raamat 1984./

Postkaart (Eesti, 2019) minu kogust. / Postcard from my collection.

Kevadpühad lähenevad, jänkud ja tibud asuvad jälle tegutsema

Teise maailmasõja eelse Eesti tuntumaid raamatu- ja tarbekunstnikke oli Richard Kivit (1888-1981). Tema rohkest loomingust olid eriti laialdaselt tuntud lasteraamatute illustratsioonid ja postkaardid, viimastest omakorda eriti lihavõttekaardid. Munadepühadeks saadeti neid meelsasti ja neid leidub veel tänapäevalgi paljudes Eestimaa kodudes. Tema postkaartidest on aastate jooksul tehtud ka üsna palju kordustrükke.

Paljudel Kiviti lihavõttekaartidel on selgesti äratuntavaid motiive meie linnadest ja maakohtadest. Siinsetel reprodel näiteks Tallinnast (Estonia teater), Tartust (Kivisild) ja mingist väiksemast linnast (veetorn).

Kivit oli möödunud sajandi algusaastatel R. J. von zur Mühleni õpilane Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Oma oskusi täiendas ta Berliinis, kuid pöördus kodumaale tagasi, et siit lõplikult lahkuda 1944. a. Ta töötas Lääne-Saksamaal Herba & Schneider'i kirjastuse illustraatorina ning Stuttgardi ja Karlsruhe loodusmuuseumi joonestajana. 1981. a suri ta Saksamaal.

Postkaardid (1930ndad, Eesti) minu kogust. / Postcards from my collection.

Richard Kiviti lasteraamatuillustratsioonide näitena on siin blogis postitus „Inglid ja kadakas“.

Ingel minu isa sünniaastast

Sellel Soomes 1982. a väljaantud postkaardil on taaskujutatud 1910. aasta jõulupostkaarti. Teisisõnu on siinne sulnis ingel oma imelise lennuga pärit 1910. aastast, mis minu jaoks on tähtis selle poolest, et samal aastal sündis minu isa.

Postkaartide teed on samuti mõnikord etteaimamatud: see ingel lendas Soomest Hispaaniasse ja sealt omakorda Eestisse, võib-olla on ta ka vahepeal veel kuskil käinud.

Aitäh Albertile postkaardi eest!
Postkaart (Soome, 1982, 1910) minu kogust. / Postcard from my collection.

„Päkapiku miksid“

Paula Mustalahti

„Päkapikk ja põder“

/SJK, 2018/

/Selle postituse tegemisel on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu pressiteadet 20. dets 2018/

Teist aastat toimunud ERRi jõululuulekonkursile laekus ühtekokku 1150 luuletust. ERRi tele ja raadio pühadekavas esitamiseks valiti neist välja 13. Võitis Signe Kullamaa luuletusega „Päkapiku miksid“.

PÄKAPIKU MIKSID

Signe Kullamaa

Päkapikku tahaks näha ükskord oma silmaga.

Tahaks teada, kas ta tõesti liigub iga ilmaga.

Tahaks näha, kuidas välja näeb see lahe kutt –

kas tal punakuub on seljas, mütsi otsas valge tutt?

Kas on igal lapsel oma või on kamba peale üks?

Kui ta ronib või siis roomab, kuidas terveks jääb ta püks?

Kuidas jaksab terve päeva minu järgi luurata?

Kas on krabinat siis kuulda, kui vaid pingsalt kuulata?

Kokkuvõttes liiga palju küsimusi õhku jääb.

Loodan ikka salamisi – kindlalt teda ükskord näen.

Selle lootusrikkalt uudishimuliku luuletuse juurde sobib minu meelest ülihästi  soome kunstniku Paula Mustalahti suuga maalitud „Päkapikk ja põder“ suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide selleaastasest komplektist. l

Lisaks peategelastele meeldivad mulle sellelt maalilt iseäranis südamlikud jänesed.

Postkaart (2018) minu kogust. / Postcard from my collection.

Selle aasta jõuluingleid

Soojad soovid, tähesära, jõulumeeleolu - iga-aastane jõulukaartide teeleminek on alanud. Sealhulgas inglite lend...

Kahjuks ei ole kirjastuse Karto jõulukaartidel märgitud kunstniku nime, seetõttu ei tea ma ka nende kaunite inglitega südamlike postkaartide autori(te) kohta midagi lisada. Sama kehtib ka allpool oleva Soome postkaardi kohta, millel jälle pole kunstniku nime.

Postkaardid (Eesti /3/ ja Soome /1/, 2018) minu kogust. / Postcards from my collection.

Taas on kolmekuningapäev

Seekordne kolmekuningapäeva postkaart on suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide hulgast. Mulle meeldib selle lakooniline tähendusrikkus.

Rosa Mirta Paz

„Kauge täht“

„Täna on kolmekuningapäev. Pärast lõunat läks läbi meie tänava kolm hommikumaist kuningat oma tõldadega, valge karjaga, kuue laulva karjusega ja kuue laulva karjapiigaga; ja kogu ümbruse koerad haukusid. Ja täna õhtul istume lauas: kõik mu lapsed ja mu laste lapsed. Kui mind kaasa arvata, siis kokku kolmkümmend. Ja kõik kolmkümmend hüüavad koos:
„Kuningas joob!“
/- - -/
Mina ja mu maa – me oleme sõbrad, ja sellest jätkub. Milleks mulle vaja veel kuningat taevas või maa peal? Ei ole mulle tarvis trooni siin alla ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaistel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua.“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

* Rosa Mirta Paz (sünd 1960) on Argentiina kunstnik, kes kaotas 12aastasena õnnetuse tagajärjel käed ja maalib suuga.
Postkaart (SJK, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.

„...midagi rohkemat kui ainult inimese figuur.“

Francesc Català-Roca
„Ingel jõulusõime lavastusest.
Engordany, Andorra.“

 1955.

Francesc Català-Roca (19. märts 1922 – 5. märts 1998) oli katalaani kuulsamaid fotokunstnikke, kelle loomingut on võrreldud tuntud prantsuse pildimeistrite Henri Cartier-Bressoni ja Robert Doisneau' omaga. Pildistama hakkas Català-Roca 13aastaselt, innustatuna isast, kes oli reklaamifotograaf. Eriti hinnatud on Francesc Català-Roca reportaažid ja elu-olufotod. Esimese isiknäituse korraldas ta 1953. a; on üle 50 fotoraamatu autor. Pälvinud rohket äramärkimist ja auhindu nii Hispaanias kui mujal. Tema loomepärand koosneb rohkem kui 200 000 fotonegatiivist.

Vene keele vahendusel tõlkisin siia mõned Francesc Català-Roca ütlused fotokunsti kohta:

„Tõik, et arst saab inimese fotot vaadates panna diagnoosi, räägib sellest, et fotol on kujutatud midagi rohkemat kui ainult inimese figuur.“

„Kui pildistame, siis teeme valiku nii suurest hulgast võimalustest, vaatenurkadest ja olukordadest, et juba see valik ise on looming.“

„Fotograafia on kunstiajaloos nii noor kunstiliik, et isegi väga noortes riikides võivad tekkida või kujuneda selle klassikud.“

„Nüüd, mil me oleme end täis söönud värvidest, on aeg üle minna maksimaalselt monokroomsetele töödele, lakoonilistele nagu must-valged fotod, et siis järk-järgult lisada tooni ja ilmutada eri värve, kuid teha seda nii, et värvid ei torkaks silma, vaid sulanduksid omavahel.“

„Selle sajandi lõpu inimesed vaatavad fotosid teadmata, kas need olid must-valged või värvilised, sest värv on juba kõik allutanud enesele.“

Aitäh Albertile repro eest, mis juhatas mind selle huvitava fotograafi loomingu juurde.
¡Gracias Albert!

Olge rõõmsad...

„Kesköö. Kell lööb…
„Sündinud on jumalik laps…“
Ma laulan jõululaulu.
„Puhuge, viled, ja helise, kannel,
Kui kaunis ta on ja kui hea!...“
Ma tukastan, teen väikese uinaku. Enne istun õige sügavale tugitooli põhja, et mitte koldesse kukkuda…
„Ta sündis… Puhuge, viled…
Olge rõõmsad… Jõululaps sündis…“
Mida vähem mul on, – noh, seda rohkem ma olen…“
/Romain Rolland „Colas Breugnon“ – Tlk. Marta Sillaots. Eesti Raamat. Tallinn 1971./

Postkaart (Soome, u 2010) minu kogust. / Postcard from my collection.

"Puhtaid mõtteid, kuldseid pilte..."

Kaisa Sovero

"Ingel"

JOULULAULU LAPSILLE

Eino Leino

Mökit nukkuu lumiset,

nukkuu hankitanteret,

tuikkii taivaan tähtivyö -

pyhä nyt on jouluyö.

Katso, valo välkähtää,

hanget kaikki kimmeltää,

yli vuorten, metsien,

käy kuin välke siipien.

Se on joulu-enkeli.

Herra hänet lähetti

kanssa joululahjojen

luokse pienten lapsien.

Vaikka häll´ on kädessään

niin kuin kulkis kylvämään,

ja hän kyllä kylvääkin,

mutta ihmismielihin.

Ei hän anna makeita

eikä leikkikaluja,

niitä isä, äiti suo.

Mitä joulu-enkel´ tuo?

Puhtahia aatteita,

kultaisia kuvia

Suomen lasten sydämiin,

mökkihin ja palatsiin.

Niitä hänen vakastaan

variseepi yli maan

niin kuin pikku tähtiä -

eikö se oo ihmettä?

Mutta yhä kummempaa

viel´ on, mitä kerrotaan:

Kulkies´ sen enkelin,

lapsiks muuttuu vanhatkin.

Sitä et kai ymmärrä?

Kysy sitä äidiltä!

Sitten siunaa itsesi,

nuku, saapuu enkeli.

(Joululaulu lapsille, Heino Kasken säveltämä runo,

painettiin ensi kertaa Valistuksen 1900 julkaisemaan "Joulupukki" julkaisuun.)

Sellel aastal mulle saadetud jõulukaartide hulgas oli esimeseks ingliks Kaisa Sovero postkaart, mis on pärit kunstniku kodukohast Eurast Soomes, kus asub tema Taidetalo. Kodulehel kaisasovero.net on muu hulgas ka haldjapilte.

Aitäh, Ene!

Postkaart (Soome, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.

Esimene jõulukaart 2017

Olen Sulekesse mitu aastat järjest pannud esimesena saabunud jõulukaardi. Enamasti ongi need olnud blogiteemale vastavalt inglite, päkapikkude või jõulumeestega. Sel aastal on esimene kaart jõuluime, -lume ja -valguse lootusega. Aitäh, Erika!

Taas suuga maalitud ingleid

Nagu siin blogis juba traditsiooniks saanud, taas inglipilte suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kirjastuse (Eesti, SJK-Kirjastus OÜ) jõulukaartide hulgast. Tänavu on inglitega postkaarte kaks. Mõlema puhul on originaalmaalid maalitud suuga.

"Katkise tiivaga lind"
Lissu Lundström

Soome kunstnik Lissu Lundström (sünd 1952) on raske puudega sünnist saati. Sellest hoolimata on temast saanud tunnustatud kunstnik ja aktiivne SJK stipendiaat.

"Inglikoor"
Edda Backman

Edda Heiðrún Backman (1957–2016) oli Islandi tuntud näitlejanna ja laulja, kes pärast kesknärvisüsteemi põhjustatud liikumispuude teket hakkas suuga maalima.

Vist on mul seni Sulekesse panemata ka üks inglipostkaart eelmisest aastast.

"Inglid taevas"
Ruth Christensen

<<<< Taani kunstniku Ruth Christenseni (sünd 1929) pilte on selles blogis varemgi olnud, need on leitavad, kui toksida otsingusse tema nimi. 11aastasena jäi ta jalgrattaga sõites rongi alla ja ta mõlemad käed amputeeriti küünarnukkidest saadik. Ka tema pilt on maalitud suuga. Ta on rahvusvahelise SJK tuntumaid liikmeid. Foto internetist.

Postkaardid (2016, 2017) minu kogust. / Postcards from my collection.

Ülestõusmispühad

Vaateid Ülestõusmispühade jumalateenistuselt EAÕK Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirikus Tallinnas 15/16. aprillil 2017:

Teenisid Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus jt vaimulikud.

(Kaadrid ETV ülekandest.)

EAÕK Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik Tallinnas.

Suur Reede

Vaateid Suure Reede jumalateenistuselt Tallinna Neeva Aleksandri (Aleksander Nevski) peakirikus 14. aprillil 2017:

Ülalt alla:

vaated ikonostaasile;

Jeesuse surilina väljatoomine;

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius (93).

(Kaadrid ETV ülekandest.)

Aleksander Nevski peakirik Tallinnas.

Läheneb...

* * *
Aleksandr Blok

Ei und, ei kauplemist, ei mõtteid.
Linn öös kui välja surnud näib,
vaid kuulutades lihavõtteid
ta kohal kellakumin käib.

See voogab üle musta taeva
ja inimlaste selle all
ja üle haisu, surma, vaeva,
niikaua kui on jõudu tal...

Maa kohal käib see laisal lohal,
kus pole lõppu tühjal tööl;
ja sinu karusmantli kohal,
mis on sul seljas sellel ööl.
/Luuletus on kirjutatud Tallinnas, 30. märtsil 1909./
(Luulevalimikust "Ööbikuaed", Tallinn 1972; tlk Kalju Kangur.) 

Postkaart (Vene, enne 1919. aastat) minu kogust. / Postcard from my collection.

Kell

Head uut aastat!

AEG MÖÖDUS
Henno Käo

Aeg möödus suurest kellast,
mis tiksus seina peal,
ja küsis möödaminnes, 
et mis sa tiksud seal,
kas pole muud sul teha
või on see tasuv töö,
nii tasuv, et sa vahet
ei pea, kas päev või öö?

Siis kargas kellast välja
üks kole kukulind
ja ütles: mis sa pärid,
me mõõdame ju sind,
meil tarvis täpselt teada,
kes oled, ja kui pikk!

Aeg muigas vaid ja mõtles:
küll ilm on imelik.

 

Postkaart (Rootsi, u 1983) minu kogust. / Postcard from my collection.

Sünd

Lorenzo Lotto

"Sünd" ("Natività ",1523)

Washingtoni rahvusgalerii, USA

* Lorenzo Lotto (1480-1556) oli Veneetsia koolkonna maalikunstnik.

Postkaart (USA, u 1990) minu kogust. / Postcard from my collection.

Jõuluöö

JÕULUÖÖ
Henrik Visnapuu

Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmätisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.

Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.

Tõusten mäkke, nägin paistma tuld,
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.

Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.

Olin imestet, tulpastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.

Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu"!
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, annin suud.
Hõbeärmätisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.

/Kogust "Valit värsid". Tallinn, 1924./ 

 Postkaart (Rootsi, 1934) minu kogust. / Postcard from my collection.

Rootsi väikekaarte - 4.

Postkaardid (Rootsi, u 1962) minu kogust. / Postcards from my collection.