„Palvus“ (või hoopis „Hardus“,
soome keeles on mõlemad „Hartaus“).
„Ristiusu õpetused ja vanad uskumused olid kokku miksitud seguks, milles kristlikud pühakud said loodusvaimude ja esivanematega hästi läbi. Kõige taga seisis vaim või õigemini miljardid vaimud. Nendest räägitigi kui väest, sest nad panustasid kollektiivsesse jõusse. Vaimude väevõim möllas kõiges elusas ja elutus, tuues ja viies õnne ja tervist. Igal matsil oli oma, eelkäijatelt päritud kaitsevaim. Mõni ime siis, et me üha vaimustume, kui midagi õige kaunist näema.
Igaühel oli üks kaitsevaim, aga koguni kaks hinge. Inimese elujõud asus vaimuhinges ehk leilis. Inimene oli kaputt, kui hingamine lakkas ja leil lõplikult ära auras. Leili kõrval oli inimesel omahing, mis oli tema nähtamatu koopia. Kui omahing pages kehast pakku, ei surnud inimene ära, vaid jäi haigeks. Siis oli tark pöörduda pühakute, haldjavaimude, posijate, loitsijate ja nõidade poole, kellel leidus hulganisti nippe, kuidas omahinge koju tagasi meelitada. Nõidu võidi kutsuda ka manatarkadeks. Nad olid muistsete šamaanide ülesanded pärinud teadjad, kellelt saadi abi igaks elujuhtumiks, isegi hinge lahkumiseks.“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./
Pilt: postkaart minu kogust (Soome, Ateneum, u 2003).
No comments:
Post a Comment