Vrubeli "Deemon"

Vene maalikunstnik Mihhail Vrubel (1856-1910) maalis oma vist kõige tuntuma maali "Deemon" 1890. aastal.

DEEMON POLE MITTE AINULT INGLI VARI
“Kuid alles nüüd tundis Vrubel, et viimaks ometi ta teab, mida tahab, ja oskab seda kujutada. Ta taipas, et ihkab näidata oma Deemoni – taevaelaniku – helget jumalikkust, ihkab anda talle tagasi need kirkad, ülevad ja pidulikud värvid, mis ristiusulegend sellelt jumala vastu võitlejalt on röövinud, anda talle tagasi tema paganlik ilu. Goethel on õigus: mida heledam valgus, seda sügavamad varjud, seepärast pole varjud vähem olulised kui valgus. Deemon või deemonlikkus pole mitte ainult ingli vari, nii nagu kurjus Leibnitzi arvates on headuse vari… Deemon on headus ise, ent ta on vabanenud patupelgusest, tüütust pühadusest, tegelikult ikka seesama ingel, kuid ta on muutunud inimlikuks, on väga maine ning meenutab millegipoolest väga Vrubeli Kiievis maalitud “Inglit küünla ja viirukinõuga” (“Sinist inglit”), kelles on niihästi ingellikke kui ka deemonlikke jooni.” Dora Kogan “Mihhail Vrubel” Tallinn 1986, lk 160

Mihhail Lermontovi luuletusest "Minu Deemon":
1.
Kõik halb on lähedane talle.
Kui torm on üle maa ja vee,
siis keset süngeid pilvevalle
viib tema uhke, üksik tee.
on talle armsad sompus ilmad,
tuhm kuu ja hämar öine tund
ja mõru naer ja kurvad silmad,
mil pole pisaraid ja und.
4.
Nii tema võim ei tunne piiri.
Ta eluaeg mul kaasas käib
ja imelisi tulekiiri
mu hinge heidab: vahel näib,
et täius lähedal on juba --
kuid jäädavalt siis pelgub see.
Ta õndsust aimata küll lubab,
kuid õndsaks iialgi ei tee.