Pühakutest

„Pühak on kõmpinud maa peal ja tema jälgedes võib käia palverännuteedel ning saada kinnitust oma usule: siin ta istus, seal ta sõi, siin ta pissis ja seal seisis pea peal. Pühaku luud ja muud reliikviad moodustasid keskse osa pühaku kultusest. Pühak oli otsekui igas reliikvias ligi – pühaku säilmed olid Jumala käsitamatu väe kaudu pühak ise! On teada isegi kiriku korraldatud pühakute seminare, kus osalejad viibisid kohal väärikalt nende aujärjele asetatud reliikviate vahendusel!“
/Juha Hurme „Neem“, Varrak 2021, tlk Tiiu Kokla./

Pilt: Andrea Vanni fresko Siena püha Dominicuse kirikus, ~1400, vanim teadaolev kujutis Siena Katarinast.

Siena Katarina (25. märts 1347 – 29. aprill 1380) oli dominikaanlasest tertsiaar ja pühak. Pärast surma maeti ta dominiiklaste kalmistule. 1383. aastal kaevati säilmed üles ja viidi Santa Maria Sopra Minerva basiilikasse. Katarina pea eraldati kehast ja toimetati Siena Püha Domenicuse kirikusse, kus seda käiakse senini kummardamas.