Silmade heatahtlikust vaatest

Ilon Wikland.

Illustratsioon laste jõulujuttudele.

„Selsamal silmapilgul laskus tähisest taevast leegitsev ingel ja vajutas vanamehe otsaette surmasuudluse. Õlekuhi süttis taevani tõusva leegiga põlema ja heitis hirmuäratavat valgust tuhandeile nägudele,  ehmatusest ja ahnusest kahvatuile nägudele.“

Surnud vanakese tuhk paiskus ümberringi laiali, inimestele silma. Nad hakkasid oma ahnust ja omakasupüüdu häbenema, tahtsid oma elu paremini elada ja nägid üksteises inimest.

„... nende silmad on tumma vanakese tuha läbi nõiaväel lahti läinud. Nad nägid järsku kauneid tähti taevas, kaugelt kaunimaid kui kõik kuld kokku, nad nägid hästi omadusi inimeste hinges, aga halb, mida nad nägid, äratas neis vaid haledust ja mitte vihkamist. Nii leidsid nad tõepoolest kõige suurema varanduse sealt, kuhu oli maetud vana kerjus, omaenese silmadest ja nende silmade heatahtlikust vaatest.
Sellest ajast peale on nad kõik ammugi mööda maad ja ilma laiali läinud, kuid siiamaani on neil lahked ja võlutud silmad, millega nad suudavad avastada kõike, mis on elus kaunis ja hea. Vahel te kohtate säärast inimest, ja tarvitseb tal vaid teile otsa vaadata, kui teid valdab tunne, nagu ütleks ta teile midagi väga kaunist.“
/Karel Čapek „Võlutud kerjus“ kogust „Üheksa muinasjuttu“. Eesti Raamat, Tallinn 1975. Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas./

Postkaart (Rootsi, u 2000) minu kogust. / Postcard from my collection (Ilon Wikland, Sweden, 2000).