“Eriti selgesti ilmneb antiikaja pärand Nikaias asuvas peaingleid kujutavas mosaiigis. Bütsantsi ikonograafias on ingel mingi pooleldi inimesetaoline, pooleldi jumalik kuju. Nikaia mosaiikidel kannavad peainglid keiserliku ihukaitseväe raskeid brokaatrõivaid. Nende figuurid on jäigad ja vähe ilmekad, näod seevastu aga hämmastavalt sarmikad ja vaimustavad. Castel Serpio kiriku freskode kõrval on need mosaiigid üllaimad kõikidest teadaolevatest varabütsantsi maalikunsti teostest. Nad annavad ettekujutuse parimate bütsantsi meistrite püüdlustest ja saavutustest. Oma elulisuselt ja võluvuselt ei jää Nikaia inglid maha parimatest antiikaja portreedest. Me näeme näo õrna ovaali, avarat laupa, vabalt alla langevaid juukseid, suuri, ripsmetest pooleldi kaetud silmi, pikavõitu nina ning meelelisi huuli. Sellele kõigele on antud hingestatud ilu vorm, mille kõrval hilisantiikaja portreed näivad liiga raskete ja maistena.”
M. V. Alpatov “Kunstiajalugu I. Vana- ja keskaja kunst.” Tallinn 1973
No comments:
Post a Comment