Inglid kui salaagendid ajalookroonikates

"Ingellikud kroonikad" (Chroniques angéliques) on prantsuse kirjaniku Vladimir Volkoffi (1932 – 2005) novellikogu. Volkoff oli Vene valgeemigrantide järeltulija, helilooja Tšaikovski kauge sugulane, kirjutas prantsuse keeles ja eelkõige prantslaste jaoks. Oli oma loomingus üpris irooniline, nagu ka enne teda Anatole France oma "Inglite mässus". Võiks öelda, et ta kirjutas sellest, kuidas taevased väed on mõjutanud maailma ajalugu.

Mina lugesin teda venekeelses tõlkes (Amfora, 2002), kuid nauditav oli seegi. See tõlge oli vene lugejate esmatutvus Volkoffiga, kelle raamatud olid nõukaajal keelatute nimistus.

Alustuseks kirjutas ta oma kaitseinglile, kelle olemasolus ta pole kindel, aga keda ta ometi kutsub iga päev. Kirjaniku ema õpetas teda palvetama: "Kaitseingel, kelle on mulle saatnud Jumal, andesta mulle kõik, millega ma sind möödunud päeval kurvastasin, ja aita mul kohata uut päeva sinu rahustamiseks ja minu hinge päästmiseks."

Üheks raamatu lähtepunktiks on kindlasti tõdemus, et inglile pole midagi inimlikku võõras; et (nagu on öelnud üks prantsuse filosoof) ingli kombel mõtlemine tähendab inimeste tegude üle mõtlemist ingli vaatevinklist, mis võib olla väga kasulik ja efektiivne mõtlemise vorm.

Raamatus on 12 novelli, milles tegutsevad inglid. Olles põhjalikult käsitlenud "spionaaži metafüüsikat", arendas Volkoff hüpoteesi, mille kohaselt Jumal kasutab oma sõnumitoojaid "salaagentidena", saates neid lahendama maapealseid keerukaid olukordi. Nii aitavad nad Aleksandrias 72 targal tõlkida Moosese raamatut, jälgivad Juudase teekonda, osalevad keiser Nikolai I ja kirjanik Fjodor Dostojevski jutuajamises, tegelevad hirmuäratavate Dzeržinski ja Leniniga – seda kõike prantslasliku elegantsi ja kultuuriteadmiste tarkusega.

Vladimir Volkoffi elulugu.