Kes õpetas linnud lendama…

„Kas teate,“ küsis kuldnokk kase otsast, „kes õpetas meid linde lendama? Ma räägin teile. Mulle rääkis Karlštejni ronk, kes eelmise suure külma ajal siia lendas. Ta on saja-aastane, aga kuulis seda oma vanaisalt, kellele rääkis omakorda tolle vanaisa, kes oli seda kuulnud oma emapoolselt vanaisalt. Nii et see on püha tõde. Vaat, mõnikord öösel kukub täht. Aga teinekord ei olegi see langev täht, vaid kuldne inglimuna. Ja taevast kukkudes helendab ta põleva pallina. See on püha tõde, sest seda rääkis mulle Karlštejni ronk. Inimesed kutsuvad neid inglimune kuidagi kas meetriteks või montöörideks või mentoriteks või mootoriteks, millekski selliseks!“
„Meteoorideks,“ ütles rästas.
„Just,“ nõustus kuldnokk. „Tollal ei osanud linnud veel lennata, vaid jooksid maad mööda nagu kanad. Nägid, et inglimuna kukub taevast ja mõtlesid, et huvitav, missugune linnupoeg sealt haudumise peale koorub. See on tõde, sest seda rääkis ronk. Nad arutasid selle üle õhtusöögi ajal, kui järsku metsa taha kukkus taevast kuldne kiirgav muna, isegi langemisevilin oli kuulda. Kõik tormasid sinna, kurg kõige ees, sest tal olid kõige pikemad jalad. Ta leidis kuldmuna, kõrvetas seda võttes mõlemad jalad ära, kuid tõi muna ikka lindude juurde. ise kiirustas vette jalgu jahutama. Sellest ajast peale kõnnivadki kured vees, et jalgu jahutada. Seda rääkis mulle ronk.“
„Ja mis edasi sai?“ küsis käblik.
„Siis tuli metshani,“ jätkas kuldnokk. „Tahtis munale istuda, aga kõrvetas enda ära ja kiirustas tiiki kõhtu jahutama. Sestsaati ujuvad haned kõhuli vees. Seejärel hakkasid kõik linnud üksteise järel inglimuna hauduma.“
„Kas käblik ka,“ küsis käblik.
„Tema ka,“ vastas kuldnokk. „Kõik maailma linnud, ainult kana keeldus. Ja kui kõik linnud haudunud olid, koorus munast jumala ingel. Ta ei piuksunud ega nokkinud, nagu linnupojad teevad, vaid lendas otse taevasse, ülistades halleluuja ja hosiannaga. Siis ütles: „Kuidas ma saan teid, armsad linnud, tänada selle lahkuse eest, et te mu välja haudusite? Nüüdsest hakkate lendama nagu inglid. Vaadake, lehvitate tiibu ja lendategi. Üks, kaks, kolm!“ Ta ei jõudnudki veel „kolme“ lõpuni ütelda, kui linnud juba lendama hakkasid ja lendavad tänapäevani. Ainult kana ei oska lennata, sest ei tahtnud inglimuna haududa. See on püha tõde, sest seda rääkis Karlštejni ronk.“
„Tähelepanu,“ ütles rästas, „üks, kaks, kolm!“
Kõik linnud väristasid saba, lehvitasid tiibu ja lendasid oma laulu ja viisiga, nagu oli neid õpetanud jumala ingel.

(Minu tõlgitud katkend Karel Čapeki (1890-1938) „Linnumuinasjutu“ venekeelsest  variandist, tsüklist „Muinasjutud Dašenkale, et ta istuks vaikselt“.
„Muinasjutt lindudest“ on eesti keeles küll ilmunud Lembit Remmelga tõlkes raamatus „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“ (1975), aga seda ei ole mul praegu käepärast.)

Postkaart (Rootsi, 1964) minu kogust. / Postcard from my collection.