Maali saatus

"Joakimi ettekuulutus"

Lucas Cranach vanem

(Saksa, 1518.)

Ei suuda ükski ingel anda garantiid, et piltidega, millel on ingleid kujutatud, midagi ei juhtu, et neile ei hakka peale ajahammas ega ka inimeste pahateod. Lucas Cranach vanema (1472-1553) "Joakimi ettekuulutus" on Budapesti kunstimuuseumi omand, ajalooliselt kuulunud parun Mór Lipót Herzogi kollektsiooni, kust selle 1945. a omastas Adolf Eichmann. Kui Nõukogude väed maali leidsid, tagastati see Budapesti muuseumile. Juba hulk aastaid nõuavad parun Herzogi pärijad maali tagasi.

Põhjalikult on eespool öeldust kirjutanud rootsi ajakirjanik Anders Rydell raamatus "Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid" (Plundrarna. Hur nazisterna stal Europas konstskatter, 2013; e. k kirjastus Hea Lugu, 2014, tlk Heidi Saar). Ta alustab maali kirjeldusega:

"Suurema saali väikesest kõrvalruumist muuseumi parempoolses tiivas leian ma selle, mida olen otsinud. Püha Joakim põlvitab puu all ja kuulab peaingel Gabrieli sõnumit, et tema naine Anna ootab last, neitsi Maarjat. Kuid taustamaastik ei näe välja selline, nagu me piibliajastu Palestiinat tänapäeval ette kujutame. Kivist loss künka otsas meenutab Euroopat. „Joakimi ettekuulutuse” maalis 1518. aastal Saksa kunstnik Lucas Cranach vanem. /- - -/

Maal avab uue vaatenurga sellele, kuidas Ida-Euroopa ja Venemaa on pärast Washingtoni konverentsi varasid tagastanud. /- - -/

 Maal minu ees seinal kuulus kunagi parun Mór Lipót Herzogi kuulsasse kunstikogusse. Veel tänapäevalgi räägitakse sellest kui musternäitest, kuidas teise maailmasõja ajal konfiskeeritud varade tagastamine jäi lõpule viimata. 27. juulil 2010 esitati Washingtoni föderaalkohtule 37-leheküljeline hagiavaldus. Parun Mór Lipót Herzogi järeltulijate kannatus oli pärast aastatepikkusi tulutuid läbirääkimisi katkenud. Kohtusse ei kaevatud ühtegi konkreetset muuseumi, vaid Ungari riik ja kultuuriasutused. Hagiga nõuti parun Herzogi kogust teise maailmasõja ajal röövitud vara tagastamist. Üle 40 tuvastatud kunstiteose, mille enamik on avalikult välja pandud. Nende väärtus ületas 100 miljonit dollarit. Kunstiteoste väärtuse väljaselgitamiseks olid pärijad lasknud kunstiteadlastel ja oksjonimajadel fotode alusel hindamisdokumendid koostada. Tagasi nõutavate teoste hulgas oli Lucas Cranach vanema, Gustave Courbet’, Francisco de Zurbarani töid ja El Greco „Kristus Õlimäel”. /- - -/

Ungari riik ja muuseumid tunnistasid küll, et kogu omanik on Hertzogide perekond, kuid ametiasutused kasutasid perekonna vastu bürokraatlikke keerdkäike ja väljamõeldud süüdistusi, et enamikku teoseid riigist välja ei viidaks. Kui võimule tuli kommunistlik partei, siis peatati kõik varade tagastamise protsessid. 1940. aastate lõpus lõhestati Euroopa raudse eesriidega ja nagu paljud teised kogud, muutus ka Herzogi kollektsioon avalikkusele ligi 40 aastaks ligipääsmatuks. Perekonna varade tagastamise küsimus õnnestus Ungari riigiasutustega uuesti üles võtta alles pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal, algataja oli paruni tütar Erzsébet Weiss de Csepel. Neli aastakümmet hiljem rippusid kunstiteosed endiselt riiklike muuseumite saalides ja infotahvlitele nende kõrval oli kirjutatud, et need on pärit Herzogi kunstikogust. Enne oma surma 1992. aastal õnnestus Erzsébetil tagasi saada kuus väiksemat maali ja üks puuskulptuur. Kuid Cranachi ja El Greco meistriteosed jäid endiselt muuseumite valdusesse. /- - -/

2008. aastal otsustas Ungari kohus kunstikogu perekonnale mitte tagastada ja kõik edasised vara tagastamise nõuded tagasi lükata. /- - -/

Kui Herzogi järeltulijad 2010. aastal Washingtonis föderaalkohtule hagiavalduse esitasid, hakkas Herzogi juhtumist kujunema USA ja Ungari vaheline poliitiline konflikt."