Uus tõuseb kuu su öisel teel...

Будет новая луна...
Ilmi Kolla

Sind armastasin siiralt ma,
kuid nüüd mul aeg on lahkuda.
Sa ära mõista hukka mind:
rändlinnul rahutu on rind.

Aeg möödub. Ööd on uued ees,
uus tõuseb kuu su öisel teel
ning teised silmad säravad...

Kõik, mis sind tõesti praegu rusub,
siis puhkeb uueks elu-usuks,
on uued udud järveveel.

Me vanad laulud ununevad,
koos loodud laulud kuldsest kuust.
Su ette puhkeb teine kevad,
sind paelub teine punav suu.

Mind unustad kui öise tuule,
kes suudlusi su suule tõi,
kuuvalguses kes laule lõi,
ja läks siis jälgi jätmata.
Ööd uued saabuvad sul taas,
... и будет новая луна.

See Ilmi Kolla (1933 - 1954) luuletus on kirjutatud 10. aug 1951.

Postkaardid (Inglise, u 2002) minu kogust. / Postcards from my collection. 
(Postkaardid on läikega, seetõttu on siinsed reprod mõnevõrra ebakvaliteetsed.)