Sándor Petöfit (1823 – 1849) tuntakse rohkem võitluslaulikuna, kuid tal on ka kauneid värsse haldjatest. Luuletuses "Kodumaal" kirjutab ta: "Mu kuldseis viljavanikutes maa, / kus kauge kangastus nii kaunina / loob pilte haldjamängust hõljuvast, / mu tasandik, kas tunned oma last?"
Haldjad seostuvad tema luules alati armastusega. Sama käib ka inglite kohta. Luuletuses "Mu mehepõlve suvi juba käes on..." kordub refräänina: "Kui sünge oleks elu, oleks maailm, / kui sa, mu ingel, mind ei armastaks!"
Erilisel kohal on haldjad aga Petöfi poeemis "Sangar János" (János vitéz), milles karjapoiss Jancsi on armunud valgepäisesse Iluskasse. Jancsist saab sangar, aga Iluskat ei suuda ta unustada ka siis, kui talle printsessi naiseks pakutakse. János kohtab pärast Iluska surma hiidusid, nõiamoore, tonte, jõuab võlumere äärde, millel pole vastasranda. Seal viib hiid ta haldjateriiki, mida valvavad kolm suurt karu. Kaunis on Petöfi haldjariigi kirjeldus:
Siinmail pole talvest kuulda kippu-kõppu,
kevadel ja õitel siin ei ole lõppu.
Loojumas ei näe siin iial päiksesilma,
igavene koidik paistab maad ja ilma.
Haldjapiigad-poisid, kes ei tunne surma,
elavad sel maal kesk õnne igihurma.
Sööki ega jooki nemad seal ei vaja –
neid ei vaja õnneks ükski armastaja.
Pole keegi kuulnud valusilmaveest seal,
rõõmupisar aina voolab selle eest seal,
voolab pisarvihm, kui süda õnnest hardub,
puha teemantideks mulla põues tardub.
Koldset juustepahma, mis on särav aina,
soevad haldjaneiud rõõmust säravaina.
Eks neist juustest maasse kullamaakki sigi
inimeselapsi meelitama ligi.
Haldja-silmakiirtest, oh kui imeilus,
vikerkaari koovad neiud vaikses vilus.
Vikerkaare pikaks kuduma nad peavad,
enne kui nad selle pilve peale seavad.
Haldjariigi elujärve vesi äratab Iluska, temast saab haldjakuninganna, kunagisest karjapoisist aga haldjate kuningas.
See värssjutustus on kirjutatud 1844. aastal. Siin on see Ellen Niidu kaunis tõlkes kogust "Vabadus, armastus", mis ilmus Tallinnas 1964.
Oma noorusaja lemmikluuletaja Sándor Petöfi pildi olen joonistanud koolitüdrukuna umbes samal ajal E. Kollomi puulõike järgi. Selle alla olen kirjutanud tema read:
Need mind rõõmsalt tervitavad,
rikkumata maitse kel.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.
No comments:
Post a Comment