""Kelle juurde ma olen sattunud?" küsis ta, ja tema hääl kõlas niisamuti nagu nende teiste olevuste oma, nii ebamaiselt, et ükski maine muusika ei suuda seda edasi anda.
"Õhutütarde juurde!" vastasid teised. "Merineitsil ei ole surematut hinge, ta ei saa seda iialgi, kui ta mõne inimese armastust ei võida. Võõrast võimust oleneb tema igavene elu. Ka õhutütardel ei ole surematut hinge, aga nad võivad ise selle heade tegude läbi enesele luua. Me lendame soojadesse maadesse, kus lämmatavalt kuum mürgine lõhn tapab inimesi; sinna me puhume jahedust. Me levitame õhus lillede lõhna ja viime värskendust ja tervist. Kui me kolmsada aastat oleme püüdnud nii palju head teha kui suudame, siis me saame surematu hinge ja hakkame inimeste igavesest õnnest osa võtma. Sina, väike vaene merineitsi, oled kogu südamest püüelnud sedasama mis meie, sa oled kannatanud ja kõike taluda püüdnud, oled õhuvaimude maailma tulnud, nüüd võid sa ise heade tegude läbi endale kolmesaja aasta pärast surematu hinge kätte võita.""
Hans Christian Andersen "Väike merineitsi"
Pilt on Hiina illustratsioon sellele muinasjutule.
No comments:
Post a Comment