"Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida..."

Meenutades Konstantin Paustovskit:

"Olen alati aimanud, et elus käivad hea ja halb kõrvuti. Isegi läbi valede, viletsuse ja kannatuste raske kanga võib sageli näha kumamas head... Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida. Ja olen sageli ka leidnud. See võib välgatada ootamatult nagu Tuhkatriinu kristallking tema halli räbaldunud kleidi alt, võib tema hella ja uudistava pilguna äkki kuskil tänaval vastu särada."

"... sest maailmas pole midagi kaunimat kui noore, armastava ja õnneliku naise nägu."

"On lugusid, mis vilksatavad ja kaovad nagu linnud, kuid püsivad igavesti meeles inimestel, kes olid nende tahtmatuiks tunnistajaiks."

"Sa oled valge öö tema salapärase valgusega. Sa oled õnn. Sa oled koidukiir. Sinu hääl paneb südame võpatama. Olgu õnnistatud kõik, mis sind ümbritseb, kõik, mis sind puudutab ja mida sina puudutad, kõik, mis sulle rõõmu teeb või sind mõtisklema paneb."

"Selleks ajaks oli kogu õhk maa ja taeva vahel täis muusikat. Voogav meloodia pani pilved linna kohal lainetama. Pilvede vahelt vilkusid tähed. Muusika ei laulnud enam. Ta kutsus. Kutsus endale järgnema sellele maale, kus ükski häda ei suuda jahutad armastust, kus keegi ei võta teiselt tema õnne, kus päike särab nagu kuldkroon hea muinasjutuhaldja juustel."
Konstantin Paustovski ( 31. mai 1892 - 14. juuli 1968)  jutustustest. "Valitud teosed" (e.k 1966).

Pilt: V. Dolgovi illustratsioon K. Paustovski jutustusele "Pulstunud varblane" (Vene, 1960).