11.5.08

Ingel Betti Alveri armastusloost


Betti Alveri kaunid värsid luuleloost "Pähklikoor" algavad sellega, et vaikiv tundmatu, Mulla isand viib surnud neidu Selmat mööda tühje teid.




"Kriitvalgel mäel, kus nagu kuldsed niidid
jäänd rippu kalju külge stalaktiidid,
üks ingel hoidis kõrgel pikka tahti
ja hüüdis "Lase Mulla vaimust lahti!" /.../

Neiu aga palub, et saaks veel kord tagasi inimeste juurde, kuhu jäi ta armsam Hanno.

"Sääl ingel vaikselt naeratas,
ning peos
lamp kustus tal.
"Mis võin ma kosta sulle?

Eks mine, Selma, kuigi selles teos
on vähe tarkust.
Kui ent poleks hulle,

ei tõrkujaid, ei lootusetut mängu –

jääks paraku vist maa ja taevas kängu."

Tagasi tuleb neiu juba koos kalliga. Jätkub kaunis tee ingli saatel läbi laante ja mägede inimesteni, kes ei julge loota. Ingli kirjelduses on öeldud, et "juuksed lehvisid kui leegisadu ta lauba ümber." Hanno ei julge ületada jääpanku täis jõge.

"Meelt heites vaatles Selma, pilk täis õudu,
jäämürakate mühisevat retke.
"Oo," hüüdis ta, "kas pole kuskil jõudu,
mis tooks ta üle?" Ingel mõtles hetke

ning lausus: "Ei. See kallas neile sulgus,
kel usuks v õ i m a t u s s e puudus julgus."
"Ent kui ta kordki lootis karvavõrs?"

"Siis kannaks teda siia õlekõrs." /.../

"Siis ingli kannul, hoides kinni käest,
nad läksid üles valendavast mäest

ning üsna vaikseks jäi maailma hingus
all sügavuse vasekarva vingus."

(1937, kogust "Tähetund" 1966.)




Pildid: Minu jaoks seostuvad Betti Alveri kaunid kirjeldused hästi Gustave Doré (1832-83) imeliste piltidega, millest kaks tükki siin on. Seda prantsuse kunstnikku tahaksin tulevikus tutvustada, sest tema loodud inglid on erakordselt mõjusad ja vägevad.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails