Naiseilu ideaal

Kujutlus sellest, milline peab olema ilus naine, on minus süvenenud kindlasti suuresti Aleksander Puškini muinasjuttude mõjul. Tsaaritar-Luik, keda Günther Reindorff 1947. aastal joonistas, on mulle jätnud kustumatu mulje. Küllap tegin temaga esimest tutvust umbes viie- või kuueaastasena, sest muinasjuturaamat oli meil kodus olemas ja pidevalt kasutusel.

"Hele täht on laubal tal,
kuusirp kumab patsi all.
Nõtke, sale, sammul kindlal
astub nagu paabulind ta.
Aga häälekõla tal
on kui helisev kristall..."

Niimoodi on need read mul lapsepõlvest meeles.
Naiseliku ilu ideaal.

Nüüd, kui selle pildi taas üles otsisin, olen endiselt lummatud ta ilust. Ainult et Kalju Kanguri tõlkes on mulle meelde jäänud read teistmoodi:

"Päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päeva sära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu vaid lahti teeb,
näib, kui laulaks ojaveed."

EDIT// Nagu tõlkijad teksti, nii ka illustraatorid on oma vaimusilmas nänud seda kaunitari erinevalt. Värvilisel pildil on Tsaaritar-Luik, nagu teda kujutas Evald Okas umbkaudu 1955. aastal. Pilt kunstniku näituse kutselt 2009. aasta veebruaris.