29.11.09

Jõuluime ootuses 1.


Advendiaeg on mulle alati meenutanud laste sünnipäevaootust. Vaikset küsimust, millal see on, kas varsti tuleb, kas on juba homme. Ja ootust, et midagi muutub, et algab midagi uut, et saab kingitusi, et sünnib uus, rõõmsam ja valgem ajajärk elus.

Ootus on inimloomusele omane.

Et ooteaega lühemaks ja valgemaks muuta, süütab inimene küünla. See põleb ära, aga järgmisel korral süüdatakse juba kaks, siis kolm, siis...

...oh sünnipäevalaps saab terve tordi sünnipäevaküünaldega. Või kuusepuu, ehitud ja ilusa. Või ilutulestiku valgusemängu tumedas taevas. Või vähemasti vaikse hingerõõmu... 1. advent, 2. advent...

Võib-olla aitab keegi meid oodata ja loota, vähendab koormat, vähendab halbade uudiste võimalust, annab tervist ja elujõudu. Võib-olla ta näeb meid, kui süütame küünla. Võib-olla muutume siis nähtavamaks, kui avame oma hinge küünlavalgusele.

Võib-olla. Kõik võib olla.

Pilt: Postkaart minu kogust.

2 comments:

  1. I updated the look of my website about the political borders (riigipiirid). I invite You to visit me again and I send You all good wishes and season’s greetings!

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails