Haldjad omavahel

HALDJAD

Punalooris haldjas lausus:
"Kaunimad kõigest on pilved,
kui nad taevas rändavad
nagu määratu meri lambaid,
või kui nad räbalaina tormavad,
huigates ja tiivad sirgu,
nagu hallid hiigellinnud.
Ja piksepilv – kui tore on see!
Pimeneb, metsa tagant kerkib
otsekui suure jumala sinimust pea,
ja siis hakkab välku lööma ja müristama.
Või pilved, mis tuuletuil õhtuil ehapaistel
taevarannal ujuvad
nagu punased vesiroosid
kuldse mere rannal.
Võib tunda nende lõhna."

Haldjas kollases looris lausus:
"Kõige kaunimad on lilled ja liblikad.
Kes on küllalt väike,
võib ronida kellukate põhja.
Mis helkiv siniõhk seal on,
kui päike sisse paistab!
Ime, et ei surda õndsusest,
lastes kuldses tolmus kümmelda
oma raugeid, õnnelikke liikmeid.
Ja liblikad!
Kas arvate, et inglid on neist ilusamad!"
Ta oli väga väike ja lapsemeelne.

Sinilooris haldjas lausus:
"Kaunim kõigest muust on allikas,
mille põhjas on valget liiva
ja puid nii serva lähedal,
et vesi on lausa roheline,
siin-seal mõni kuldne täpp."

Rohevas looris haldjas lausus:
"Kõige kaunim on soo.
Seda ei saa seletada.
Liuelge kord venes
mööda musta soojõge,
kui taevas on tumesinine
ja kuu paistab,
ja soost tõuseb udu
ning vägevat porsalehka!"

Soome luuletaja Katri Vala luuletus "Haldjad" kogust "Sinine rohtaed", 1974.
Tõlkinud Debora Vaarandi.