Talveööl tuleb ta su akna alla, nagu
oleks tal külm, lumi sätendab üle pik-
kade põldude, ainult tema ja sina, tei-
ne teisel pool klaasi, ja ingli tiib
on katki, sa tahaksid katsuda ta tiiba,
võib-olla saab seda parandada, ingel
paistab läbi jäälillede, oli tore küll
lennata, siis kui tiib oli veel terve,
talvetaevas ja lumi, tuul lumepõldudel,
kõik teised inglid lendavad, katkise
tiivaga ingel nutab, hommikuks on ta
kadunud.
Toomas Liiv "Katkise tiivaga ingel" kogust "Kurbus vikerkaarest", 1971.
Hugo Simbergi maal "Haavatud ingel" on siin blogis varemgi olnud. Tundus katkise tiivaga ingli luuletusega hästi sobivat, seepärast panin uuesti.
See pilt tõi meelde Reti Laanemäe(Saksa) inglid, kes polegi päris inglid, aga inimesed pole nad ka mitte. Sellised irruli ja mõrase hingega olendid, keda loodad ja kardad oma olemises kohata.
ReplyDeletePikemalt mõeldes polegi Retil ühtegi muud inglit selleks nimetatudki peale "Musta ingli".
Olen mõtelnud ka "Musta ingli" siia blogisse panemisele (mu postkaardikogus on see täitsa olemas), aga pole olnud nii palju pealehakkamist, et autorilt selleks luba küsida. Tema "Hingelinnud" on väga armsad.
ReplyDeleteVõib-olla mõrase hingega olendid vajavad abi...