Narridelaev - Stultifera navis

Hieronymos Bosch (1450 - 1516)
"Narridelaev" (1490 - 1500),
Louvre

  
"Renessansiaja kujutlusmaastikule ilmus uus objekt, mis hõivas seal õige pea väljapaistva paiga: see oli narridelaev, kummaline joobnud paat, mis loovis Reinil ja selle vaiksetel lisajõgedel ning Flandria kanalitel.

Narrenschiff´i näol on meil mõistagi tegemist kirjandusliku kujundiga, mis väga tõenäoliselt laenati vanast argonautide lugulaulust... /- - -/ Narrenschiff´id, need hullumeelset lasti ühest linnast teise vedavad laevad, olid päriselt olemas... /- - -/ Euroopa linnad pidid küllaltki sageli nägema randumas sääraseid narridelaevu. /- - -/ On võimalik, et kogu varajase renessansiaja kujutlusilma painanud narridelaevad olidki just palverännulaevad - suurt sümboolset tähendust kandvad laevad, millega hullumeelsed sõitsid oma mõistuse otsingul."

"Vesi viib hullud ära, aga mitte ainult: veel on ka puhastav toime. Lisaks satub inimene laevasõidul oma heitliku saatuse meelevalda, nõnda et igaühe käekäik sõltub ainult sellest, mis on just temale ette määratud, põhimõtteliselt võib ju iga teeleminek jääda viimaseks. Hull lahkub meeletus lootsikus teise ilma ja teisest ilmast ta ka tuleb, kui uuesti randa jõuab. Tema laevasõit tähendab ühtaegu ranget eraldatust ja absoluutset Reisi... /- - -/ Ta on Reisija par excellence, see tähendab, reisimise vang. Ja keegi ei tunne maad, mille randa ta kunagi jõuab, just nagu ei ole teada seegi, milliselt maalt ta tuleb, kui jala taas kaldale tõstab. Ainult see viljatu ala kahe maa vahel, millest kumbki ei saa temale kuuluda, on hullu kodumaa; seal, ainult seal on tal oma tõde."

"... alates XV sajandist on narruse pale painanud Õhtumaa inimese kujutelma."

Michel Foucault "Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul", Ilmamaa 2003

"Kuna aga vagade elu ei ole midagi muud kui järelemõtlemine tulevase elu üle, mille vari ta vaid on, siis juhtub, et mõnikord tulevasest tasust ka mingit eelmaiku või vaimustuspuhangut tuntakse. /- - -/ See on aga osa Narrusest, mis ühest elust teise üleminemisega mitte ära ei kao, vaid täiuslikuks muutub."

Erasmus Rotterdamist "Narruse kiitus", Eesti raamat 1967.

"Juba vanad targad on ütelnud, iga inimese sees olevat oma jagu narrust, ma arvasin oma uurimiste järel juurde lisada tohtivat: igal narrusel on oma inimene."

Eduard Bornhöhe "Kuulsuse narrid " - Narride narr"

Pieter Brueghel vanem "De Dulle Griet"
(Hull Griet) 1563, Antverpen

Josse Bade (Jodocus Badius) (1462 - 1535)
"Navicula stulterum mulierum" 1498
(illustratsioon satiirile narride naiste laevast)