Esimene teade kiriku olemasolust Narvas pärineb aastast 1294, mil "venelased tungisid üle jõe ja põletasid maha Kiweli suure kirikuküla – Narvia".
Aastal 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Narvale nii linnaõigused kui ka kirikuprivileegi. Tolleaegne puust kirik asus arvatavasti praeguse kindluse asukohas või selle läheduses
Läheks pikaks kirjeldada Narvas olnud kirikute saatust läbi aegade: neid on muudetud, kogudusi liidetud ja likvideeritud, hooneid põletatud ja pommitatud.
Need pildid on tehtud Narva Aleksandri Suurkirikus, mille raskest saatusest meenutan siin ainult seda, et Teise maailmasõja käigus tehti 1944. aasta alguses Narva inimtühjaks. Nõukogude lennukid pommitasid 6. märtsil linna, üks lennukipomm kukkus läbi kiriku kupli ning purustati tornikiiver. 24. juulil lasti õhku säilinud torn.
Ometigi oli Aleksandri kirik ainus Narva luterlikest kirikutest, mille kogudus jätkas tööd Nõukogude võimu all. Kiriku 75.aastapäeva 1959. aastal peeti taastatud kaunis kirikus. 2. septembril 1962 aga sunniti kogudus kirikust lahkuma ja sellest tehti ladu.
21. detsembril 1990. a tagastas Narva linn Eesti suurima pühakoja kogudusele. Aga kohutavas seisundis! Taastamisel on nüüdseks tehtud suurt tööd mitmesuguste annetuste ja fondide lahkel toel.
Peidetud ajalooline kirikukell toodi välja kiriku 120. aastapäevaks. Kontserttegevusest kogunenud rahaga valmisid kunstnik Dolores Hoffmanni loodud kaheksa vitraažakent. 2007. a. 1. augustil tõsteti taas üles tornikiiver. Historitsistliku kiriku kellatorni kõrgus on koos 4-meetrise ristiga 60,7 meetrit. Kaheksakandilise peasaali kõrgus on 25,5 m., võlvi läbimõõt 20,3 m.
Taastamistööd jätkuvad. Praegu saab kirikuhoonet aktiivselt kasutada ainult suveperioodil. Narva Aleksandri kiriku lugu pole kaugeltki veel lõppenud. Siin on palju teha, ka altarimaalid ootavad alles aatelist ja missioonitundelist tegijat. Aga kirikus on sära, on valgust, eriti päikeselistel päevadel, kui kuldsed kiired tekitavad mulje, et hoonesse on inglid tulnud.
Minu fotod, Narva, august 2010.
Tore, et sellest kirjutasid.Käisin Suurkirikus eelmisel suvel - täiesti raputav elamus oli...taladega toestatud võlvid, grafiti seintel,langev krohv ja samas jumalikult kaunis muusika...
ReplyDeleteJah, üht mu sõpra Hispaaniast, kes on Eestis käinud, vaimustas ka sealne kontsert väga. Ise pole ma sellist elamust saanud, olime seal augustis päise päeva ajal tutvumiskäigul, millest kirjutasin lühidalt ka Kruusatee blogis
ReplyDeletehttp://iltaka.blogspot.com/2010/08/imelisel-ida-virumaal-2.html
Aitäh, Kulgeja, kommentaari eest ja ilusat sügisesse suundumist.