Kurb valss - Valse Triste

Võib-olla peaks selle luuletuse ja kurva valsi siia blogisse panema sügisel? Siis, kui kõik kuldsetesse lehtedesse kaob, kevad ja suvi haihtuvad, ööpimedus jõuab õhtutesse...

Aga minu esimene kohtumine selle luuletusega oli palju, väga palju aastaid tagasi kevadel, kui mu klassiõde, hilisem näitlejanna, luges seda meist eelmise lennu lõpetajatele. Kevad, armastus, poiss ja tüdruk, nii igipõline, nii alatine...

Olen seda luuletust otsinud ja alati, kui Sibeliuse kurba valssi taas kuulen, tuleb see meelde. Autor oli Pärnust, meist mõned aastad vanem Matti Vaga. Luuletus,mille kuskil ilmumisest või mitteilmumisest mul aimugi pole, levis meie käes üleskirjutatuna, nagu tüdrukutele meeldinud asjad ikka levivad. Nüüd ei õnnestunud mul seda internetist leida, keegi justkui ei mäletakski...

Aga mu näitlejannast klassiõel on see endiselt peas ja ta leidis ka üleskirjutuse 1963. aasta oktoobrist. Me ei julge küll väita, et kõik komad-punktid õigetes kohtades on, aga kontrollida polnud mul paraku kusagilt.

Ma loodan, et see luuletus meeldib ka teile, head Sulekese lugejad. Ja ärge unustage kurba valssi kuulamata.

KURB VALSS
/Sügisöine maskiball/

Matti Vaga

Mäletad?

Mäletan.

Tee krigises jalge all kui mõrane klaas.

Tammetõrudest kee õitses sammude taktis.

Läbi unelesättiva linna

läksime parki

suurele

sügisöisele maskiballile.

Ja sina olid Tüdruk

Ja mina olin Poiss

sellised pidid meie maskid olema.

Mäletad?

Mäletad.

Keerleme, keerleme lehtede rajus,

keerleme udus ja keerleme sajus,

kuula,-see on Sibelius,

alati vana ja alati uus.

Mäletad?

Mäletan.

Ja sina olid Tüdruk ja mina olin Poiss.

Mäletad, Tüdruk?

Jooksime, jooksime lendaval aasal,

päevad ja aastad tormasid kaasa,

raskus on õlul ja väsimus jalus

miks on küll kohtumisrõõm nõnda valus?

Mäletad, Tüdruk?

See on ju sügis mu kallis.

Libiseme kivilt kivile

kõnnime üle kuuvalguslaikude

see on ju sügis.

Mäletad, Poiss?

Tantsime, tantsime muredest üle,

tantsime, hämmastav rahutus süles.

Miks sa nii nukralt mind vaatad,

täna veel luban end saata...

Mäletad, Poiss?

Ja sina olid Tüdruk

Ja mina olin Poiss

sellised

pidid meie maskid olema.

Kas sa enam ei tule?

Võib olla kevadel

Võib olla kevadel

Mäletad?

Mäletan

Oi, kuidas kihutab tuul meie kohal!

Oi, kuidas meri küll kaebab ja kohab.

Keerleme, keerleme välude vahele-

ühele kitsas, siin ruumi just kahele.

Mäletad?

Mäletan.

Kas sa kahetsed

 suve lahkumist

keerleme,keerleme

tahan, et jääksid

jookseme, jookseme

tuled sa veel

tantsime, tantsime

Mäletad, Tüdruk?

Mäletan, Poiss.

Võib olla juba homme

magavad puud valgete linade vahel

ja näevad rohelist und...

Kuula, see on Sibelius,

alati vana ja alati uus.

(See Matti Vaga luuletus on kirjutatud u 1963. a ja siinkohal taastatud mälu järgi.)