"Korraks tundsin ka mina hirmu. Olin kindlasti nukker vaatepilt, seistes seal abitult oma seminari ajast pärit kohvriga, teises käes Farewelli antoloogia. Puudesalu tagant tõusis lendu paar lindu. Nad näisid kriiskavat selle mahajäetud küla nime, Querquén, aga samas paistsid nad ka küsivat: quién, quién, quién - kes, kes, kes? Lugesin kiire palve ja suundusin puust pingi juurde, et end koguda ja saavutada meeleseisund, mis oleks paremini kooskõlas sellega, kes ma olin või kelleks ma ennast toona pidasin. Armas neitsi Maarja, ära hülga oma sulast, pomisesin, samal ajal kui mustad linnud, umbes kahekümne viie sentimeetri pikkused, karjusid quién, quién, quién; armas Lourdes’i neitsi, ära hülga oma vaest preestrit, pomisesin, samas kui teised linnud, pruunid või pigem pruunikad, valge rinnaga ja umbes kümne sentimeetri pikkused, kriiskasid natuke vaiksemalt quién, quién, quién, armas Kannatuste neitsi, Mõistmise neitsi, Luule neitsi, ära jäta oma truud alamat loodusjõudude meelevalda, pomisesin, samas kui parv pisikesi linde, purpuri-, musta-, punase-, kollase- ja sinisekirjuid, kriiskas quién, quién, quién, ja samal ajal tõusis äkitselt jäine tuul, ja külm tungis üdini."
/Roberto Bolaño "Tšiili nokturn", tlk Kai Aareleid, Loomingu Raamatukogu nr. 36—37/2013./
Postkaart (Busquets, Hispaania, 2013) minu kogust. / Postcard from my collection.
Aitäh Albertile postkaardi eest.
Gracias, Albert!
No comments:
Post a Comment