"Kui oli võimalik, et see väike taevalik meloodia juurdus salaja minu hinges ja pani minus ühel päeval taas oma õilsa lille kõigis värvides õitsema, kas võisin ma siis päris kadunud olla? Kui ma olingi eksinud loom, kes ei mõistnud maailma oma ümber, siis oli minu rumalal elul ometi mingi mõte, midagi minus võttis vastu kaugete, kõrgete maailmade kutseid, vastas neile; tuhanded pildid olid ladestunud minu ajus: Giotto inglitesalgad Padua kiriku väikeselt siniselt võlvilt, ja nendega kõrvu Hamlet ja pärjatud Ophelia, kogu maailma kurbuse ja mittemõistetuse kaunid võrdkujud, õhulaevnik Gianozzo seisab põlevas balloonis ja puhub sarve, Attila Schmelzle hoiab käes oma uut kübarat, Borobudur sirutab laotusse oma skulptuuride terrasse. Ja kui ka kõik need kaunid kujud elasid veel tuhandetes südametes, oli seal veel kümme tuhat teist tundmatut pilti ja kõla, mille kodu ning nägija silm ja kuulja kõrv elasid ainuüksi minus."
/Hermann Hesse "Stepihunt", e. k 1973, tlk Mati Sirkel./
Fragmendid Giotto maalidega postkaartidelt minu kogust.
Sulekese 894. postitus.
No comments:
Post a Comment