14.2.08

Ja ingel igatses...

MAA

Jumala imeilus ingel
tuli oma valgest taevast,
seisatas õblukesel kuusarvel
ja silmitses sealt Maad,

seda edasi sööstvat sätendavat kera.
Seal õitsesid väljad ja haljendasid puud,

seal küpsesid viljad ja kolletasid lehed
ja hääletud räitsakad peitsid elu jäljed.

Ja kõige selle keskel
sündis, kasvas, õilmitses ja suri
inimene
nuttes, naerdes, vihates, armastades.
Ja nuttu oli rohkem kui naeru
ja viha rohkem kui armastust.

Kuid Maa sädeles imelises ilus.
Suurte puutumatute laante nähtamatuist õitest
tõusis värelevat lõhna,
mille keskelt tähelepandamatu armastuse teod
kerkisid kui närbumatud kuningaliiliad,
ja nutt helises kaunimalt kui naer.

Ja ingel igatses ära oma suursugusest kosmosest,
igatses olla Maa nuttev, naerev, õitsev, surev
tolmuterake.

Soome luuletaja Katri Vala luuletus "Maa" kogust "Sinine rohtaed", 1974.
Tõlkinud Debora Vaarandi.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails