8.2.08

Vihje lendamisele

El Grecoga seostub üks ilusamaid mõtteavaldusi inglite tiibadest, mida ma lugenud olen:

Ramón Gómez de la Serna raamatust “El Greco”,
Tallinn 1990. Raamat ise on kirjutatud 1930. aastatel.
Ptk “Religioossed maalid”.

“Hispaanlane on realist ja sellepärast maalis Hispaaniast tulvil El Greco oma inglitele suured tiivad, mille pärast tal Inkvisitsiooniga oli vägagi rahutusttekitav mõttevahetus. El Greco tahtis oma ingleist teha lendurid, esimesed lendurid maailmas, kes oma tiibu kasutades teostaksid ookeanilende. Eeterlikku, müstilist ja vaimset tahtis El Greco ühendada mingi kindla baasiga teetus atmosfääris, ja see hispaanialikult barokne liialdus asetas ta traagilisse olukorda.

Inkvisitsioon oli ahne leidma mässumeelsust, uuenduslikkust, teisitimõtlemist. Taevaste olendite hierarhiaid ei tohi jätta tähele panemata. Iga hierarhia koosneb kolmest koorist. Esimesse kuuluvad seeravid, keerubid ja aujärjed. Teise valitsused, väed ja võimud. Kolmandasse ülemused, peainglid ja lihtinglid. Igaühel on ise värvi tiivad ja mõned on tiibadeta. Jesaja (6,2) kõneleb kuuetiivulistest inglitest: “Kahega katavad nad oma palet, kahega oma jalgu ja kahega lendavad.”

Kuidas küll ilmuksid need vooruslikud ja ülitiivulised inglid Inkvisitsiooni ette? Inkvisitsioon oli ahne leidma mässumeelsust, uuenduslikkust, teisitimõtlemist. Valiti inglite teema, et uurimisel selgeks teha tema inglite alast teadmust. Esimesed El Greco kujutlusvõimest kohkunud olid ju inkvisiitorid, ja nad kaitsesid end tema fantaasia-avaruste eest karmusega. Nad kuhjasid küsimusi, et ise süüvida, lausa vajuda ingliteilma.

Himur hullus, mille inglid esile kutsusid, lõi inkvisiitoreile pähe. Nad oleksid tahtnud, et maalija neid juhataks senitundmatu müsteeriumi sisse. Ülim õrnus ja vandlivalevus oli valitsus-ingleis, ja nende tiivad embavad õhku nii leebelt, nagu pikad valged käed. Aujärg-inglid põlvitasid nagu vastustamatud võrgutajad, ja võim-inglid on ranged, aga neil on rühikas keha ja tressidega tiivad. Karmid kohtumõistjad tahavad üha äratada elu, muuta seda erutavamaks, õhutada salajasi vaiste.

El Greco toodi tribunali ette inglite teotajana, et kohtunikud temalt kuulda saaksid, kuidas see teotamine käib. El Greco käitus tagasihoidlikult. Ta ei tahtnud avaldada oma salajast kunstnikurõõmu ega oma ilmutuse müsteeriumi. Ta andis ainult tunnistust oma austusest inglite vastu ja kinnitas, et maalis neile suured tiivad karskuse pärast: nendega saavad nad paremini katta oma häbedust ja ka taevas pikki vahemaid lennata.

Igasuguste inglite uurimine tekitab mõtteid kahtlastest kaunitaridest, saatuslikest naistest, õhulistest noorukitest, kelle õhulisuse tagant kõlvatus välja ei paista, aga igatahes tekitab iharust. Niisuguses inglikooride paraadis on vältimatult eos iludusvõistlused ja nende tiibade all kätkeb mõndagi öeldamatut.

See, mida Inkvisitsioon haudus oma tigedas seniilsuses, puhkes inglite asjus ennenägematuks raevuks ja erutas üles kunstniku rahutu hinge, et veel selgemini unelda inglitest ja naudelda nende olemasolu. El Greco oli ohvri eest ja arutledes inglite üle silitasid inkvisiitorid omaenda sulgi.

El Grecole ei teinud rõõmu, et tal oli tulnud toimida inglite asjus erutajana, tuua nende siidikahinat vanade mustas rüüs saatürite sekka.

“Mispärast maalisite ingleid nii suurte tiibadega?”

“Et nad püsiksid taevas, et nad üleval liuelda saaksid.”

“Ja kas te ei saa aru, et inglid lendavad rohkem Jumala armust kui oma tiibade jõust?”

“Tahtsin rõhutada sümboolset suurust.”

“Selleks oleksid sobinud just väikesed tiivad, mis on luulelisemad kui suured.”

“Minu piltidel nõuab taust just nii suuri…”

“Ja veel: kuidas te olete maalinud seeraveid?”

“Ilusamatena, suuremate tiibadega, tiibadega kõigis värvitoonides…”

“Parem, kui te neid ei maaliks… Tänasest alates ei tohi teie inglitel olla suuremaid tiibu kui vooruslik peleriin.”

“Andku härrad kohtunikud andeks, aga kunstniku inspiratsioon on nagu ilmutus, ja mina maalin ingleid nii, nagu nad ilmuvad.”

Albrecht Düreri melanhooliainglil on samuti tugeva ehitusega tiivad, võimukad tiivad karmide sulgedega, millest on näha, et lennul sahisevad nad nagu lõopistriku omad. Tuleb jagu saada hirmust eriskummalise ees, mis tegelikult on inimese kujutlusvõime looming. Ent Inkvisitsioon ei taha õudust, hirmu, rusuvat tuska, vaid õrnust, abstraktse õhustiku eeterlikkust, petlikkust, mis aitab uskuda.

Võimsate tiibadega inglid muutuvad kotkaiks ja öösiti õudseiks kaarnaiks, tarkadeks ja dramaatilisteks olenditeks, kelle lend röövib mõistuse. Inglite tiivad tahavad öelda, et nad lendavad, aga et nad ei lenda tiibadega. Need on vihje lendamisele, mitte aga lendamisvahend või -riist. Rohked tiivad teevad inglid lindudeks, tiibade puudumine – lasteks. Selles fantasmagoorias on oma loogika, puhas, eeskujulik, peen loogika.

Pigem olid inglid selleks, et kukutada teisi ingleid, kel oli tiibu rohkem, ja võib-olla sellepärast kujutataksegi langenud inglit ülisuurte tiibadega, niisuguste tiibadega, mis talle kasvasid, kui ta oli taas raskustungi võimu alla sattunud.”
Tõlkinud Asta Põldmäe ja Ain Kaalep.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails