16.3.08

"Haldjate kuningas"

"Haldjate kuningas" on Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) tuntuim ballaad, mis on muutunud lausa rahvalauluks. Heine on Goethe luuletusi iseloomustanud järgmiste sõnadega: "... need on nii haprad, hingeõhutaolised ja õhulised, et lausa imestad, kuidas midagi sellist on saksa keeles üldse mõeldav." Goethe ise on öelnud: "Kõik minu luuletused on sündinud mingi juhtumuse alusel, nad on ajendatud tegelikkusest... õhust võetud luuletusi ei loo ma mingi hinna eest."

Eesti keeles on see ballaad viimasel ajal tuntud rohkem "Metshaldjana", ka on sellest mitu erinevat tõlget. Siinne tõlkeversioon on minu kooliajast, 1965. a ilmunud väliskirjanduse lugemikust keskkoolile. See versioon oli peas peaaegu kõigil tollastel lastel ja kõlas väga tihti raadiosaadetes nii luule kui lauluna.


Kes tuulisel ööl seal ratsutab veel?
Üks isa on haige lapsega teel.
Nii hellalt ja kindlalt laps kaisus on tal,
isa hõlma poeg klammerdub värinal.

"Miks peidad sa näo? Mis sind kohutas?"
"Oh isa, näe haldjate kuningas!
Tal lehviv mantel ja kuldne kroon!..."
"Mu poeg, see on ju udujoon." 

"Laps kallis, oh tule sa minuga,
siis mängusid mängin ma sinuga.
Jõe kaldal on lilled nii ilusad,
Mu emal on riided kuldkirevad."

"Mu isa, mu isa, eks kuule sa,
mis mulle ta sosistab salaja!"
"Mu laps, mu laps, jää rahule!
Puu kuivanud lehtedes tuul on see."

"Laps, miks sa ei tule, laps, sina ei tea,
mu tütarde juures sul olla on hea.
Ringmänge koos sinuga teevad nad,
sind magama tantsivad, laulavad."

"Mu isa, eks näe sa: seal tantsuhoos
muruneiud on hämaras puude all koos."
"Näen, poeg, mu poeg, need on remmelgad,
mis tuule käes okstega viipavad."

"Sa oled nii armas, ma ihkan sind nii,
et kui sa ei tule, viin vägisi."
"Kui valus, oi haldjate kuningas,
oh isa, oh isa, mind puudutas!..."

Isa tõttab, täis hirmu tal süda on sees.
Laps oigab ja kiiresti ratsutab mees.
Küll viimati koju sai pärale,
Kuid surnud ta süles on lapsuke.


Schubert - "Der Erlkönig"
Laulab Dietrich Fischer-Dieskau, bariton; klaveril saadab Gerald Moore, 1959. aasta lindistus.



Wer reitet so spät durch Nacht und Wind?
Es ist der Vater mit seinem Kind;
Er hat den Knaben wohl in dem Arm,

Er faßt ihn sicher, er hält ihn warm.



"Mein Sohn, was birgst du so bang dein Gesicht?"
"Siehst, Vater, du den Erlkönig nicht?
Den Erlenkönig mit Kron und Schweif?"
"Mein Sohn, es ist ein Nebelstreif."


"Du liebes Kind, komm, geh mit mir!
Gar schöne Spiele spiel' ich mit dir;

Manch' bunte Blumen sind an dem
Strand,
Meine Mutter hat manch gülden Gewand."



"Mein Vater, mein Vater, und hörest du nicht,
Was Erlenkönig mir leise verspricht?"
"Sei ruhig, bleibe ruhig, mein Kind;
In dürren Blättern säuselt der Wind."


"Willst, feiner Knabe, du mit mir gehn?
Meine Töchter sollen dich warten schön;

Meine Töchter führen den nächtlichen Reihn,

Und wiegen und tanzen und singen dich ein."



"Mein Vater, mein Vater, und siehst du nicht dort
Erlkönigs Töchter am düstern Ort?"

"Mein Sohn, mein Sohn, ich seh es genau:

Es scheinen die alten Weiden so grau."

"Ich liebe dich, mich reizt deine schöne Gestalt;
Und bist du nicht willig, so brauch ich Gewalt."
"Mein Vater, mein Vater, jetzt faßt er
mich an!
Erlkönig hat mir ein Leids getan!"



Dem Vater grauset's, er reitet geschwind,
Er hält in Armen das ächzende Kind,

Erreicht den Hof mit Müh' und Not;
In seinen Armen das Kind war tot.

Pilt: Kupferstich von Gustav Heinrich Naeke illustratsioon "Haldjate kuningale".

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails