mäetipelt kajaks konnakrooks,
pääkohal taevas pehkiks sooks,
õhk muutuks mustaks maalrivärviks,
- kui igast mülkast tõuseks päike
ning tolmul, mis kui tuli näiks,
suur tiivuline käskjalg käiks:
see oleks ime küll, kuid väike.
Mind vapustab, et üle kitsa laua
üks ingel minu juurde leiab teed,
et soos, kus kihisevad külmad veed,
ta seisab laukal mõtlikult ja kaua.
Betti Alveri luuletus "Ime" kogust "Tolm ja tuli" 1936
Ilus luuletus. Esimest korda loen, ime küll!
ReplyDeleteOhh, seesama, seesama!! Aitäh!
ReplyDeleteJa kui valesti olid mul sõnad meeles, aga tunne on ikka sama uskumatu.