Vang
Kord, haarat igatsusist kuumist,
üks ingel jättis maha paradiisid,
ning läbi tühjast ilmaruumist
ta kohisevad tiivad teda viisid.
Meel mässul, rinnas heitlev argus,
ta pimeduse vaimu enda juurde laskus.
Pikk välgujuga kuristikku hargus
ning õhku tekkis kummaline raskus.
Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,
ürgpadrikuiks said lainetavad juuksed, -
vastsündind maad kui tuulte ohe
ju täitsid kauni pagulase nuuksed.
Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast
ning andis oma sädemed ta sisuks,
et pimeduse kaisutusest kiivast
ta jumaliku vangi lahti kisuks.
Titaanid
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.
Teises ilmas kui hiigelsuur ingel või loom
ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.
Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi:
meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab hiiglaste riik keset valguse hangi,
aga küsiva inimeslapse legend
need titaanid toob jällegi maa peale vangi.
Kui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost
neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.
Betti Alveri kogust "Tolm ja tuli", 1936
No comments:
Post a Comment