"Aga mõnikord, kui säärane pikk lugu lõpule jõudis ning väikemees üsna uniseks oli jäänud ja hämaras vaikuses poolavali silmi tulle vaatas, kõlas pimedusest magusat mitmehäälset muusikat. Ja kui mõlemad olid seda kaua vaikides kuulanud, siis juhtus sageli, et äkitselt oli terve tuba täis väikesi säravaid lapsukesi, kes läbipaistvate kullaste tiibade keereldes siia-sinna lendasid ja justkui ilusas tantsus kunstipäraselt üksteise ümber tiirlesid; sealjuures laulsid nad, ja selles laulus kõlas sajakordselt rõõm ja ilu. See oli kõige kaunim, mida Augustus eales kuulnud ja näinud oli, ning kui ta hiljem oma lapsepõlvele mõtles, siis kerkisid silme ette vana vaderi vaikne hämar tuba, punane tuluke kaminas koos muusika ja ingelolevuste piduliku, kullase võlulennuga - see tekitas koduigatsust."
"Tuli oli juba peaaegu kustunud, ja nii nagu kunagi lapsepõlves vaatas Augustus suurte uniste silmadega punakat kuma. Vader pani tema pea oma sülle ja läbi hämara toa kõlas õrnalt ja pühalikult tasane, rõõmus muusika ning tuhat väikest helendavat haldjat hõljusid rõõmsameelselt tiireldes ringi. Augustus vaatas ja kuulas ning tema õrnade lapsemeelte ees avanes taasleitud paradiis."Hermann Hesse muinasjutust "Augustus" kogust "Lõputu unenägu", e. k 1990.
Pildil on Giotto lendavad inglid.
No comments:
Post a Comment