Inglite mäng

Mu esimene ingel oli pressitud läikivast paberist ja mängis harfi. Tal olid ilusad lokkis juuksed, suured sinised silmad ja kaunid käed. Seljas oli tal pikk rohekasvalge voltides rüü. Enamasti peitus ta paksu raamatu vahel – vist oli see piibel. Mõnikord andis ema ta mulle vaadata. Siis oli mul eriliselt pidulik tunne. Teistele lastele teda näidata ei tohtinud – oli inglitele vaenulik aeg.

Ühel päeval ta kadus. Meeles on ta mul kogu aeg olnud ja vahel tunnen, et pole elus ilusamat inglit näinudki. Ka oma paberist nukkudele joonistasin inglitiibadega kleite. Ise ka ei tea, miks.

Lapsepõlvest on pärit ka üks väike postkaart, mis tegelikult oli saadetud mu emale 1930. aastatel, kui ta veel päris noor oli. Imekombel on see kaart senini alles: lumelagendikul istub punaste pükstega ja mütsikesega poisike, kes hoiab käes kuuske ja küünalt ning kelle tiivakesed on vaevumärgatavad.

Leidmised
Ligi pool sajandit hiljem märkasin äkki, et mu juurde on taas hakanud inglid ilmuma. Nad olid tulnud mu koju läbi aastate – enamasti head soovijate saadetud postkaartidel. Ühel hetkel otsustasin hakata inglitega postkaarte koguma. Olen neid kaasa toonud oma teekondadelt ja saanud sõpradelt, kes kuskil reisinud. Kui neid juba rohkem sai, hakkasin postkaartidel kujutatut põhjalikumalt uurima. Eelkõige aitavad seda teha raamatud kunstiajaloost.

Laias laastus võib need kaardid jagada kaheks: inglid kunstis ja inglid seoses igasuguste õnnitlustega jõuludeks, lihavõteteks, sünnipäevadeks, kõikvõimalikeks usupühadeks. Tuli välja, et ingleid kunstis on Eestist üsna raske saada. Hea tahtmise korral võib leida Eesti oma ingleid.

Kõigepealt muidugi “Russalka” – pildistatuna läbi aegade erinevatest külgedest, aga tema looja teistest kaunitest inglikujudest postkaarte pole või pole need minuni veel jõudnud. Siin on olemas Reti Saksa kaunid “Must ingel” ja “Hingelinnu” ingel. On Avo Pildi “Gabriel”. On tegelikult ka Ülle Meistri ja Viive Noore värvikad inglipildid, aga need kuuluvad pigem tähtpäevakaartide hulka. On ingleid Epp-Maria Kokamäe maalidelt. On haldjalikud Maara Vindi inglid. Aga Eesti oma inglite loetelu pole siiski kuigi pikk. Vähemalt minuni jõudnud postkaartide järgi otsustades.

Vist kõige rikkalikum postkaartide valik on Louvre`is, kus on saada maailma kunstiajaloo olulisemad inglid. Aga kui võrrelda nende hulka interneti inglipiltide rohkusega, siis jäävad kõikide kunstimuuseumide postkaardivalikud kindlasti võrgustiku omadele alla.

Iseenese seaduste järgi

Inglite hierarhia, mis näiteks kirikumeeste või tõsiusklike jaoks on äärmiselt oluline, pole minus kunagi tekitanud tõsisemat huvi. Mida annaks mulle täpne teadmine, kes on aujärjelt ülem, kes alam, kellel on õigus vanajumala paremal käel trooni juures seista või kes peab hoopis tema esikuid koristama. Mulle on armsad ühtviisi nii peainglid kui ka ülejäänud. Usutavasti ei pahanda nad sellepärast mu peale. On üsna huvitav lugeda Anatole France`i inglite jutte, kus neid lausa pahelistena kirjeldatakse, aga need jutud ei ole mulle kuigi lähedased. Piibli kirjeldused inglitest samuti mitte.

Minu inglite maailm kujuneb omasoodu, iseenese seaduste järgi. Väikeste putode (lapsinglite) punnpõsed mõjuvad aeg-ajalt veidi tüütutena, aga küllap on nende ülesanne näidata, et maailm on siiski palju rõõmsam, kui üldiselt arvatakse. Pillimeestest inglite puhul tahaks mõnikord küsida, mida nad mängivad. Aga tegelikult pole küsida vajagi – kui lihtsalt vait olla ja endasse süüvida, võib seda mängu kuulda. Midagi kaunimat on raske kujutleda. Mängijad on postkaartidel nagu inimesed – on isegi vasakukäeline viiuldaja. On soliste, ansambleid ja orkestreid.

Südame teevad soojaks postkaartidel kujutatud kaitseinglid. Enamasti on need emadusest pakatavad kaunid noored naised, kes turvaliselt oma käsi laste kohale sirutavad – küll katkisel purdel, küll käänulisel mägiteel või tuisusel lumelagendikul. Neid vaadates annan andeks isegi selle teatud magususe, mis näiteks Põhjamaadest pärit kaitseingli-kaarte liigagi sageli iseloomustab. Samamoodi kaitseinglitena mõjuvad ka Jeesus-lapse ja ta ema kohale kummardunud inglid kõikvõimalikel piibliainelistel jõulukaartidel.

Mis magususse veel puutub, siis on inglipostkaartide hulgas vahel ka selliseid, mis on üle hea maitse piiri libisenud või puhas kitš, aga palju rohkem on sisukat kunsti.

Inglitel on postkaartidel täiesti erinevad tiivad: mõnel kirjud, mõnel valged, siis jällegi nagu kotkatiivad laiali lahti või hoopis liblikatiivad, mis pigem haldjakestele sobivad. Inglid ja haldjad on vähemasti kaartide põhjal ilmselt omavahel sugulased. Vähemalt osa neist.

Inglitiibade kohta on aegade jooksul tehtud hulk uurimusi, loodud reegleid, kuidas neid kujutama peab. Kui kunstnikud pole tahtnud reeglitele alluda, on nende ingleid juba kunstniku eluajal, mõnikord ka hiljem, üle maalitud või moonutatud. Nad on pälvinud nii inkvisitsiooni kui ka kõiksuguste vagatsejate pahameele. Sellekohaseid näiteid leidub päris hulganisti ka eestikeelses kirjanduses. Üks huvitavamaid sisaldub Ramón Gómez de la Serna raamatus “El Greco. Valgustatud nägija” Asta Põldmäe ja Ain Kaalepi väga heas tõlkes.


© Linda Järve "Inglite mäng". Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 12, 2004, lk 26-27.