Lõbusad kevadvaimud

"Naeratades on ta tulnud, see ahvatlev kevad.

Loodus virgub loiust unest ja sinistes pilvedes kihavad liblikatiivulised vaimud ülemeelikus mängus. Tihedalt nagu õied kibuvitsapõõsal säravad nende näod ülal pilvede vahel.

Maa, suur ema hakkab elama. Vallatu nagu laps tõuseb ta kevadvoogude kümblusest, kevadvihma piserdusest. Kivid ja muld säravad rõõmust. "Elu ringkäiku!" juubeldab vähimgi rakk. "Lehvigem nagu tiivad selges õhus! Hõõgugem noorte neidude punetavatel põskedel!"

Lõbusad kevadvaimud tungivad ühes õhu ja veega kehadesse, siplevad veres nagu angerjad ja panevad südame paisuma. Kõikjal heliseb üks ja sama toon. Südametest ja lilledest, kõigest, mis võib keerelda ja värelda, haaravad liblikatiivulised kinni ja helisevad nagu tuhat tormikelle: "Lõbu ja rõõm, lõbu ja rõõm! On tulnud naeratav kevad!"

Nii rõõmuskirglikult on kevadet kirjeldanud rootsi kirjanik Selma Lagerlöf "Gösta Berlingi saagas" (1890). Vähe on maailmakirjanduses teoseid, milles muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga.

Pildil on üks väike kevadhaldjas Austraalia postkaardilt. Austraalias on küll praegu sügis, aga võib-olla kolivad sealsed kevadhaldjad niikauaks meie juurde, kuni ka seal jälle nende aeg kätte jõuab:)

Kui hinges on kevad, tundub kõik võimalik.