Rüvetatud jõgi

1.

See on viimne laul sellest jõest,
uusi laule tast enam ei looda
ja ka endised unuvad varsti.

Kes söandakski õrnu legende,
vanu veerdeid ja vägilaslugusid
siin nende
eluvõtvate vetega siduda.

Siit, kus innustund noor poeet
kord kohtas kuldjuukselist näkki,
nüüd kaladki kadusid äkki.


Ainult surnud, sogane voog
tuhamägede ümber teeb ringe.
Ei ole sel jõel enam hinge.

2.
/- - -/

Siin ma seisan, inimlaps, kes
läinud loodusega raksu,
haige meel...
Kardan haldja kättemaksu.

Kersti Merilaas, luuletus "Rüvetatud jõgi" kogust "Kuukressid", 1969.

Pilt: John William Waterhouse (1849 - 1917) "Näkineid".